Aasta Kaitseliitlane: algusajal oli inimestevahelist kontakti rohkem...
„Mina arvan, et oma isamaa eest tuleb alati väljas olla,” mõtiskles väärika tiitliga pärjatud Tiits, kinnitades, et kõige olulisem on just isamaa ja isamaalisus. „Alati tuleb endale kindlaks jääda ja mitte hüpata ühest kohast teise,” lisas ta, kirjutab ajakiri Kaitse kodu! 8/2020.
Kalle Tiits on vähese jutuga mees, kes eelistab suure suuga linna tegemisele tegutsemist. „Kui on ainult kõlavad sõnad, siis pole sellest tolku. Rohkem peaks olema ikka tegusid,” nentis staažikas kaitseliitlane, kes kuulub organisatsiooni juba ligi kolmkümmend aastat ja kelle liitumine oli omal ajal puht juhuslik.
„Me sõitsime toona suurte autodega ja vedasime kruusa Vanamõisa kruusaaugust välja. Seal kolleeg Viktor Vaher küsis, et mehed, kas te teate, et selline organisatsioon on loodud. Ega me teadnud küll,” meenutas Tiits, kelle sõnul toimuski esimene suurem kohtumine Kuressaares kunagises tootjate liidu suures saalis 1990ndate alguses.
Sellest ajast alates on ta olnud aktiivne kaitseliitlane ja Saaremaa maleva raudvara, kelle tegevust läbi aastakümnete ilmestab lisaks kõigele muule ka igakülgne koostöö ja kaasabi teistele Kaitseliidu organisatsioonidele: Naiskodukaitsele, Kodutütardele ja Noortele Kotkastele. Ta on nii autojuht kui instruktor ning eeskujuks suurtele ja väikestele.
Viimased kuusteist aastat oli Tiits Saaremaa maleva operatiivkorrapidaja, praegu pensionärina on endiselt Kaitseliidu ridades. Sel suvel käis ta näiteks Kaitseliidu lastega laagris ning just hiljuti sõidutas Kaitseliidu autoga noorkotkaid metsa.
Samuti korrastati suvel Piila soos asuva metsavenna Johann Metsa hauda ning aktiivse kaitseliitlasena oli ta rivis ka 23. juunil. „Aga see aasta on juba selline teistmoodi aasta. Kui nüüd mõni mõtleb, et näe, sai tiitli ja enam nina kodust nii väga välja ei pista, siis on see ikka sellepärast, et tervist tuleb hoida,” rääkis pensionipõlve nautiv Tiits, viidates koroonaviirusele.
Teab kõiki masinaid
Kalle Tiitsu valvata oli maja, samuti korras hoida side- ja muud vahendid, kontrollida varustust jne.
Kaitseliidu Saaremaa malevas ei ole vist ühtegi autot, millega Tiits tuttav poleks, samuti on ta väga kursis erineva varustusega. „Ma võin veel praegugi sõita, mul on kehtiv arstitõend,” rääkis Tiits, meenutades, et oli juhuseid, kus tuli tööl olla 24 tundi järjest ja siis mindi meestega veel metsa. „Aga nüüd on nii, et kui sa pole kuut tundi maganud, siis ei tohi autorooli istudagi,” selgitas ta.
Teadmised autodest ja tehnikast ammutas mees Vene sõjaväest. Kuid ega Eesti ja Vene sõjaväge saa võrrelda. „Vene sõjaväes sain kahe aasta jooksul lasta kümme padrunit,” rääkis Tiits,
Kaitseliidus on ta saanud seda teha ikka tunduvalt rohkem „Ega ma laskja vend ole, mul on prillid ja nägemine ei ole nii terav, aga kui keegi tahab kallale tulla, siis enda ja sõbra eest seisan ikka,” lausus ta.
Tiits tunnistab, et Kaitseliidus tegutsemise ajal on erinevad koolitused ja õppused olnud talle väga olulised. Kuna ta oli Saaremaa malevas vajadusel ka kiirabiauto juhiks, käis ta Soomes elustamiskoolitusel. Neli aastat tagasi tuligi Soomes ammutatud teadmised proovile panna. Nimelt tõi just Tiits elule tagasi oma naabrimehe, kes on elus siiamaani.
„See oli minu kõige ilusam suvi,” nentis ta ja kinnitas, et kui ta poleks sellel koolitusel käinud, siis poleks ta ilmselt elustamisega hakkama saanud. Üleüldse on ta aastakümnete jooksul läbinud tohutul hulgal erinevaid koolitusi ning olnud pea kõikidel õppustel kohal.
Püsiva elustiiliga
Pärimisele, millist rolli on Kaitseliit tema jaoks läbi elu kandnud, vastas mees, et Kaitseliit on ju vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon ja esimese vabariigi ajal oli riigikaitse ikka hoopis teistmoodi.
Inimestevahelist kontakti oli siis rohkem, nüüd aga on tema arvates suund rohkem sõjaväelise organisatsiooni poole. Tiits sõnas, et ta on selline mees, kes ühte kohta läinuna sinna ka jääb, see on ka põhjus, mis teda nii pikalt ühes organisatsioonis hoidnud on.
„Vanasõnagi ütleb, et kui annad sõrme, võtab käe,” muigas ta ning jätkas, et tegelikult ei ole ta harjunud ühest kohast teise jooksma. Ka on ta näinud igasuguseid aegu. Kaitseliidu palk oli algusaastatel nadi, umbes sada krooni kuus ja töötasu maksti ka NATO toidupakkides. „Elu oli selline, ega midagi polnud teha,” tõdes ta ja lisas samas, et kurta ei saa tegelikult millegi üle.
Ärev olukord
Aasta kaitseliitlase tiitli üle on Kalle Tiitsul väga hea meel. „Ju ma siis olen midagi ikka teinud ka,” muheles ta. Aastakümnete jooksul on juhtunud igasugust. Ta meenutas aega, mil Nõukogude väed Eestis sees olid, siis jätkus adrenaliini pidevalt. Näiteks kui 1990ndate alguses tulid dessantlaevad Mõntu sadamasse Nõukogude Liidu armeele kuuluvat kraami ära viima.
„Nad nägid, et olime relvadega valves. Tekkis päris ärev olukord. Üks vene mitšman (auaste Vene sõjalaevastikus – toim) kuulutas seitse korda päevas meile sõja,” meenutas ta ja lisas, et siis oli küll veidi kõhe tunne, sest oleks võinud ka lahinguks minna. Neil olid toona päris lahingurelvad olemas.
Ta on osalenud lugematutel üritustel, millest üks meeldejäävamaid oli 1993. aasta suvel Kuressaare paraad koos Abruka saarevahi Rein Lemberi, Gunnar Tamme ja teistega. Just neil olid Kaitseliidu lipu kõrval seistes vööl esimesed mõõgad, Kallel veel Eesti Vabariigi aegne.
Püsiva elulaadiga
Vene ajal töötas Tiits kolm aastakümmet Kaarma kolhoosis autojuhina. Ka sealt ei leidnud ta põhjust ära minna, et paremat kohta otsida. Samamoodi pole ta käinud ära Saaremaalt. Kui, siis vaid kohustuslikus korras sõjaväes Kaliningradis esimese tankidiviisi 17. autopataljonis, kus veedetud kaks aastat ongi pikim saarelt eemal oldud aeg.
„Aga tõesti, ma pole kordagi mõelnud Saaremaalt ära minna. Kodu on tähtis,” tähendas mees, kes elab praegu oma isakodus Upal. Nende peres oli kolm last: kaks õde ja pesamuna Kalle. „Eks ma ikka mäletan, kuidas tahtsin tüdrukutega puntis olla, aga nemad jooksid kogu aeg eest ära,” meenutas Tiits lapsepõlveaegu.
Ka ei olnud Kalle pioneer ega komsomolis. Kalle vanaisa oli kirikuköster, kes juhendas ka puhkpilliorkestrit, kuid kahjuks pole ta oma vanaisa ega vanaema päriselt näinud. „Nüüd on ka ise raske vanaisa olla, sest ega tea, mismoodi täpselt peaks olema,” tähendas ta.
Tiits on tegus pensionär, kes hoiab ennast vormis velotrenažööril. „Eks mugavus tuleb ikka sisse ja tuleb ennast sundida. Kui ma oleks senimaani autoroolis, oleksin vast juba kamara all,” tunnistas ta.
Tiits peab tervist väga tähtsaks ja ka seda, et peres oleks kõik hästi. See ongi õnn ja väärtus. Paar kuud tagasi sai ta teistkordseks vanaisaks. Tal endal on kaks last, poeg Kristo ja tütar Karmen. Suur tugi on talle kogu Kaitseliidus tegutsemise aja olnud abikaasa Urve.
Tiits ootab Kaitseliidu Saaremaa maleva uue maja valmimist nagu hingeõnnistust. „Valitsused võivad olla igasugused, aga Eesti Vabariik on ikka ühesugune,“ nentis mees, kes kuulub ka Vabadusvõitlejate ühingusse.
Aasta kaitseliitlane 2020 ja aasta naiskodukaitsja 2020 pidulik väljakuulutamine toimub 10. jaanuaril 2021.
