30 kilomeetrit ja 12 tundi hobuse seljas ehk Ratsapatrull piiril
Seoses eriolukorraga riigis ja piiride sulgemisega oli vaja kontrollida teelõike, metsateid ja sihte. Masinatega ju igale poole ei pääse. Sealt ka plaan, et kasutame selleks hobuseid, kirjutab ajakiri Kaitse kodu! 5 / 2020.
Meie väike ratsapooljagu sai moodustatud mitteametlikult juba eelmisel suvel. Mitmeid õppepäevigi korraldatud koos hobustega. Kas te teadsite, et hobune kardab maas veerevat kilekotti rohkem kui püstolipauku?
Et selle suure sõbraga üheks meeskonnaks saada, peab temaga enne koostööd tegema ja teineteist tundma õppima. Ettevalmistus hõlmab nii porgandiseibe, mis kõlab äraostmisena, kui ka harjamist, lihtsalt temaga suhtlemist ja koostööd.
Mina istusin viimati hobese seljas vast aastat 40 tagasi. Minu vanaisa teenis Eesti Ratsaväes ja seos hobustega on meil peaaegu kõigil olemas. Aare Hõrn nüüd ka väga suurte kogemustega ratsutaja pole, kuid tahtmist täis. Püsis sadulas nagu poisike. Proovi siis selliste ideid maha suruda.
Villust, kes nägi ja katsus hobust nii ligidalt küll esimest korda, juba jõudsin kõneleda. Kuid tiimist Villu ja Vilfred sai eriskummaline tandem ja suurepärased koostööpartnerid. Tõsi küll, õhtuks jõudsid nad teineteist ära väsitada ja Vilfred ehk Väike Villu hakkas iseloomu näitama.
Meie patrull alustas kell kaheksa Krabil, kuhu kolme treileriga tõime hobud kohale. Rõuge-Vastseliina kompanii vastutusala on nii suur, et kui silmad kinni panna ja koolitundidest Võrumaa silme ette manada, saad mingi pildi. Kui sa tead, kus asub Värska ja kus lõppeb Mõniste, siis see kõik on see, mida kompanii peaks suutma jälgida. See kõik jääb meie alasse.
Hommikul kulus tubli tund enne, kui süda hakkas ratsuga ühes rütmis lööma. Minu teekaaslaseks sellel teekonnal sai 11aastane Eesti tõugu Riin, kes on just parimas eas. Ühesõnaga nagu naine, kes teab, mida ta tahab. Hilisõhtuks olime me vaieldamatult üks meeskond, jagades teineteisega oma elukogemusi ja oskusi.
Meedikuna olin ratsajaole kaasa pakkinud ka meditsiinikoti, kust lisaks kõigele muule ei puudunud lahased ja vaagnafiksaator. Sest on ju ammu tuntud tõde, et kui sul nad kaasas on, siis ei juhtu midagi. Ja nii meie õnneks läkski.
Ligi 30 kilomeetrit ja pea 12 tundi hobuse seljas, läbides põlde, metsi, lanke, kraave ja mülkaid. Poriseid metsaradu, mis täis metsaveost jäänud, vett täis rööpaid. Kartsin küll, et ees ootab see hetk, kui saan tunda lihaseid, millest mul seni aimugi polnud, kuid järgmisel päeval ei valutanud mitte ükski koht.
Jala läbisime vaid vahemaid, kus hobuse seljas olla tundus ebamõistlik. Ja ka nendel silmapilkudel, kui oma liigesed märku andsid, et on vaja pisut liigutada. Mõnedsajad meetrid hobu kõrval tegid suisa imet.
Ratsapatrulli eesmärk oligi läbida teelõike ja radu, kuhu masinatega ei pääse.
Oleme kahjuks kuulnud ka arvamusi, et eks ta üks riigi raha suur kulutamine oli. Aga just riigi rahast oli asi kaugel, sest kogu see RõugeVastseliina ÜK kamp on ühed hakkamist täis entusiastid, kellel on paljuski teistsugused väärtused.
Kindlasti on kavas veelgi kasutada ratsusid piirilõigul ja meie maleva väljaõppeüritustel. Näiteks luurel, moona metsa viimiseks ja haavatute transportimiseks. Loomulikul ka esindusülesannete täitmisel, millega oleme algust teinud, tähistades Obinitsas vabariigi aastapäeva.
Järgmine kord tuleme välja juba 20. juulil, kui avame pidulikult Petserimaa vabadussamba. Samuti soovib politsei ja piirivalve võimalusel kaasata suvel hobupatrulli puhkekohtades Taevaskojas ja Munamäel.
Olen Kaitseliidu Võrumaa maleva Rõuge-Vastseliina Üksikkompanii pealikuna uhke meie liikmete üle, kel aktiivsusest puudu ei tule. Aina üks üllatus teise otsa. Roy Strider, Joosep Tikk, Ellen Koidu – kõik suurte kogemustega hobusekasvatajad ja ratsanikud, kelle süda ja hing kuulub tööle nende loomadega.
Minu käest on ka küsitud, kuidas sinna seltskonda saab? Mis seal ikka, tuleb kas Võrumaale mehele tulla (sealt naine leida) või siiapoole elama sättida. Uskuge, siin on, mille pärast tulla. Kasvõi Joosepi mitukümmend hobust Vastseliina lähistel koplites.
Tahan tänada kõiki, tänu kellele see ettevõtmine teoks sai. Tänu ka Tartu OPK-le, kes kogu retke aja hoidis meil hoolega silma peal ja elas liikumisele kaasa.
Hoidke üksteist ja olgem terved!
