Lõppevast suvest on kindlasti sinulgi mälestusi sadadest tüütutest pinisejatest. See lugu räägib neist tuntumaist, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Tappes sääse, purustad ideaalse vereimemismasina

Isassääske võib naljaga pooleks veganiks nimetada, kuna ta saab hakkama ainult taimemahlast toitudes. Emassääsk aga vajab verd, õieti selles leiduvaid valke, et tema kehas saaksid moodustuda munad.

Vere imemiseks on sääsel arenenud iminokk, mis koosneb tupest ja neljast piste­harjasest. Sääsk surub selle vastu nahka ning kui ta pea kiiresti vibreerib, tagab see, et iminokk tungib nahka.

Verd imeb sääsk eriliste lihaspumpade abil. Need tekitavad alarõhu, nii et veri voolab iminoka kaudu sääse seedesüsteemi. Meil Eestis tuule­vaiksel suveõhtul lõkke ääres istujate verd imema lendavad sääsed kuuluvad pistesääsklaste sugukonda, eri liike on meil kokku loetud 30 ringis.

Põhjamaade ohtlikem loom ründab varjatult

Teadlased on ühel nõul, et Põhja­maade metsade ohtlikem loom pole mitte karu, hunt või põder, vaid hoopis väike pruunikas võsapuuk. Ta pole suurem nööpnõelapeast ja enamasti ei panda tema hammustust isegi tähele.

Kui hundid ja karud ründavad siinkandis inimesi väga harva või üldse mitte, ründavad need pisikesed vereimejad meid tuhandeid kordi aastas ning nende hammustused võivad kaasa tuua selle, et inimene nakatub puugi kantavasse puukentsefaliiti või -borrelioosi.

Nii kujutavad need ämblikulaadsed endast inimestele suurt ohtu. Põhjamaades on puuk nakatunud kõige sagedamini bakteriga Borrelia burgdorferi, mis tekitab borrelioosi.

Loe teiste vereimejate kohta lähemalt septembri Imelisest Teadusest!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena