Omasooiharuse teke on teadlaste sõnul oluliselt keerukam ning hõlmab endas erinevaid geneetilisi ning keskkonnamõjusid, olles üpris sarnane suure hulga inimestele omaste pärilike tunnuste esile tulekuga.

"Tegemist on meie liigile täiesti normaalse ja loomuliku variatsiooniga," ütles Harvardi ja MIT alla kuuluva Stanley psühhiaatriakeskuse teadur Ben Neale. Tema sõnul näitavad uuringutulemused selgelt ka seda, et mingisugust ravi homoseksuaalsusele pole tarvis ega mõtet otsida. "See pole kellegi huvides," ütles ta.

Rahvusvahelise uuringu käigus vaadeldi 480 000 inimest USA-st ja Ühendkuningriigist ning kuigi leiti viis geenivarianti, mida seostati homoseksuaalsusega, leiti üldpildis, et geenidel on vaid 8 kuni 25 protsendiline mõju sellele, kas inimene on omasooihar või mitte. "Genoomi põhjal on inimese seksuaalkäitumist täiesti võimatu hinnata," ütles Neale.

Rääkides viiest geenivariandist, mida homoseksuaalsusega seostati, siis neid tuvastasid teadlased enda jaoks mõnevõrra ootamatutest kohtadest. Üks geenidest peitus näiteks DNA lõigus, kus paljud geenid on seotud lõhnatajuga, teist geeni oli aga varasemalt seostatud meeste kiilanemisega.

Teadlaste sõnul seavad nende töö tulemused kahtluse alla ka Kinsey skaala, mille abiga määratakse inimeste seksuaalset sättumust nullist kuueni, kus null on täielikult heteroseksuaalne ja kuus täielikult homoseksuaalne. Samuti projekti juhtinud Massachussettsi haigla teaduri Andrea Ganna sõnul on skaala lihtsalt inimeste seksuaalkäitumise lihtsustatud mõõdik.

Ben Neale lisas, et uuringust lähtus ka, et seksuaalsus ei ole lineaarne, kuid hetkel ei ole teadlastel ka täpset aimu, millest see sõltub. "Tulemused ei ole ühtsed ega näita lineaarsust, kuid nendest ei peegeldu ka seda, mis tegelikult inimihasid vormib," ütles ta.