Läbisõidumõõdikul miljonid kilomeetrid: just need on kõige vastupidavamad sõiduautod
Guinessi rekordite raamatus on koha leidnud suurima läbisõiduga isiklik sõiduauto - Volvo 1800S aastast 1966. Auto omanik Irvin Gordon kasutas autot igapäevaselt ning läbis aastas ca 90 000 miili ehk umbes 144 000 km. Miljoni miili tähise ületas mees aastal 1987 ning viis aastat hiljem jäi selja taha ka kahe miljoni läbitud miili verstapost.
Punane, kaheukseline Volvo kupee tähistas kolme miljoni miili ehk umbes 4,8 miljoni sõidukilomeetri läbimist aastal 2013 ning see on kindlustanud mehele ja ta autole koha ka Guinessi rekordite raamatus.
Nii suure läbisõidu saavutamise peamine saladus peitub mitte ainult peaaegu hävinematu auto tootmises Volvo poolt vaid ka korralikus hoolduses - mees vahetas oma autol õli umbes iga 4800-5600 kilomeetri tagant ning käigukastiõli vahetas ta iga 40 000 sõidukilomeetri tagant.
Võrdluseks olgu öeldud, et paljudes tänapäeva autodes ei ole käigukastiõli vahetust üldse ette nähtud.
Vanad mersud kui vastupidavuse benchmark
Suure läbisõiduga autode edetabelist leiab teiselt kohalt veel ka Gregorios Sachinidise vana Mercedes-Benz 240D nimelise sõiduki, mudelinumbriga W115. Selle auto rekord on küll teatud agadega - peamised kilomeetrid kogus 1976. aastast pärit vana diiselmootoriga mersu taksot sõites.
Kuid siiski, samal ajal oli masin ka mehe isiklik sõiduk ning igal juhul on 2 850 000 miili ehk 4,5 miljonit kilomeetrit tubli tulemus, milleni ükski kaasaegne auto ilmselt ka korraliku hooldusega ei sõida.
Selle läbisõiduni jõudis auto aastal 2004 ehk 15 aastat tagasi. Mercedes-Benz kinnitas siis auto läbisõidu ning vahetas vana Mercedese (tasuta) välja uue C-klassi Mercedes-Benzi vastu. W115 leidis oma koha autotootja muuseumis kui margiajaloo kõige kauem kasutuses olnud isend.
Mersud ja Volvod
Edetabeli kolmas koht kuulub samuti Volvole. 1979. aasta Volvo 245 GL, mis kuulus ühele Soome ettevõttele, läbis 1 630 000 miili ehk umbes 2,6 miljonit kilomeetrit.
Tegemist oli ettevõtte autoga ja seda kasutati mitmete inimeste poolt. Firma teatas, et autoga ei tehtud suurt midagi muud peale sõitmise ja korraliku hoolduse ning just see on asi, mis räägib nii mõndagi head vanemate Volvode kvaliteedi ja vastupidavuse kohta - ega ilmaasjata ei ole vanemad, kuubikukujulised Volvod liikluspildis veel tänagi. Veelgi enam, autoentusiastide ringkondades on need hinnatud igapäevasõidukid.
Kõik kangelased ei jõua edetabelitesse
Suure läbisõiduga autosid on kindlasti veelgi ning edetabelite koostamine on keeruline, sest siit-sealt ilmub ikka päevavalgele autosid, mille läbisõidud on suured, aga koostatud edetabelitesse jõudnud ei ole.
Alles mõne päeva eest hakkas sotsiaalmeedias taaskord ringi tiirutama aastatetagune lugu ühest Norra Mercedes-Benzist, mudelinumbriga W124, mis läbisõidu poolest võiks olla ju ka TOP 3 seas.
Auto hodomeetrile kogunes esimene miljon juba 1997. aastal, kui auto oli umbes 7 aastat vana. Selle verstaposti muudab eriti märkimisväärseks asjaolu, et miljoni kilomeetri läbimiseks ei tulnud sellel taksojuhina leiba teeninud mehel vahetada autol muud kui õli ja filtreid. Ka teine miljon kilomeetrit möödus üsna samas taktis ja kolmaski.
Auto oli veel 2016. aastal tehniliselt toimivas korras, kuid ümber mootori ja käigukasti olev kest näitas läbitud 3,4 miljoni kilomeetri tõttu väsimuse märke. Sellegipoolest ei kavatsenud auto omanik Magnus Sæle oma plekist sõbrast loobuda ja lubas autot kasutada elupäevade lõpuni.
Tänapäevane keskmine auto: majanduslik eluiga on ... vähe
Suured läbisõidunumbrid ei ole midagi müstilist veokijuhtide maailmas - päevast päeva roolis istuvad mehed läbivad miljoneid kilomeetreid ja mõne miljoni kilomeetrise läbisõiduga kaugsõiduveokit müüakse veel täiesti kasutuskõlblikuna.
Kuid sõiduautode maailmas räägivad autotootjad tänapäeval sellest, et korraliku hooldusega on nende diiselmootoriga tooted võimelised läbima umbes pool miljonit kilomeetrit.
Tegelikkus on erinev. Omanikud hoiavad hoolduste pealt kokku, autotootjad hoiavad materjalide kvaliteedilt kokku ning autode kasutustingimused on keerukad. Poole miljoni kilomeetrise unistuse asemel on karmim reaalsus:
Katkised turbod, logisevad kahemassilised hoorattad, vigased andurid, lekkivad pihustid ning armatuurlauad kui säravad jõulupuud. Ja seda kõike kaugelt enne poole miljoni kilomeetri läbimist, rääkimata siis Guinessi rekordite püüdmisest.
Langzeitauto - ilus peatükk ajaloos
Automaailmas on mingil hetkel ajaloos olnud kasutusel isegi omaette termin, tähistamaks autotootjate eesmärki toota neid kauakestvaid autosid, mida praegu kõige suuremate läbisõitudega autode TOPist leida võib: langzeitauto ehk siis auto, mille inimene ostab ja kasutab kaua.
Ja mis kestab kaua ilma, et selle ülalpidamine majanduslikult mõttetu. Loomulikult võib ka kaasaegse autoga sõita miljoneid kilomeetreid, kui huvi on, aga kui sellel teekonnal tuleb vahetada järjest mootoreid ja käigukaste ning teab mida veel, on raske tulemust silmapaistvaks nimetada.
Tänagi on märgata trendi, et tuhast on tõusmas taas kvaliteet: näiteks Škoda räägib 400 000 km läbisõidust korraliku hoolduse korral, MB Sprinteri garantii 450 000 km on väga julge lubadus ning Peugeot 508 insenerid ütlevad, et auto on disainitud "tunduma uus" 90 000 km jooksul ja selle kasutusiga võiks olla 16 aastat.
Kuid samal ajal räägivad automehaanikud sellest, kuidas uued autod üldiselt ei taha vastu pidada isegi hooldusgraafiku järgsest usinamalt ja paremini hooldades - Volkswagen grupi "kurikuulus" 2.0 bi-turbo diiselmootorid kulutavad õli juba pärast esimest hooldust ning esinduse sõnul on suur õlikulu normaalne.
Eks aeg näitab, kuid karta on, et tänapäeval autosalongist välja veerevad autod kõige suurema läbisõiduga autode edetabelitesse ei jõua, eriti kui autodesse suhtutakse kui sokkidesse - vahest pesen, kui tuleb auk, viskan ära.
