KATKEND RAAMATUST | "Tallinna lahingud, piiramised, mässud ja sõjapealikud": värskelt välja kuulutatud Eesti Vabariigi esimene lahing
Eesti Vabariigi väljakuulutamine Tallinnas, 24. veebruaril 1918, on seotud ka ühe relvakokkupõrkega, milles langes esimene mees meie iseseisvuse eest. Üllataval kombel oli see lätlane Janis Muižnieks, kelle nime kirjutati tol ajal saksapäraselt Johann Muischneek.
24. veebruaril alustas eelmisel päeval põranda alt välja tulnud Omakaitse Tallinnas patrullimist, teiste hulgas osalesid selles ka Õppiva Noorsoo Roodu koolipoisid. Juba 1917. aasta kevadel oli Tallinna Peetri Reaalkooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuu moodustanud nn Õppiva Noorsoo Roodu, kuhu kuulusid vanemate klasside õpilased nii Reaalkoolist kui teistest pealinna koolidest. 23. veebruaril kutsuti roodu rühmavanemad salajasele koosolekule, kus kästi rühmad seada kohe valmis väljaastumiseks. Samal õhtul astuti koos Omakaitse rühmadega patrullteenistusse.
24. veebruari õhtupoolikul saadeti üks noormeeste rühm vanalinna, sest oli saadud teada punaste plaanidest vallutada sadama lähedal asuv pealinna elektrijaam ning seejärel tungida uuesti kesklinna suunas.
Nimelt oli suur osa lääne poolt peale tungivate Saksa vägede eest põgenema valmistuvaid enamlasi ja Vene sõjaväelasi Tallinna kesklinna piirkonnast lahkunud, kuid Mere puiestee ja sadama ümbruses toimus siiski tulevahetusi, kuna nad suutsid seda piirkonda veel oma kontrolli all hoida. See oli enamlastele hädavajalik röövitud kraami laevadele laadimiseks enne lõplikku lahkumist Helsingi suunas. Loodud Eesti omakaitsesalgad püüdsid takistada rüüstamisi sadama piirkonnas, samal ajal kui Vene madrused üritasid rüüstetegevuse kesklinnale ligemale viia.
Seetõttu saatsidki linna vastmääratud komandant leitnant Konrad Rotschild ja Omakaitse juht Johan Pitka kõik relvastatud üksused sadama piirkonda. Koos omakaitse salkadega patrullisid sadama piirkonnas Tallinna Peetri Reaalkoolis juba 1917. aasta kevadel moodustatud Õppiva Noorsoo Roodu rühmad.
Samal õhtul toimuski esimene tuntum relvakokkupõrge – nn Elektrijaama lahing (teisisõnu Suure Rannavärava lahing), kus mõlemal poolel oli langenuid ja haavatuid. Tulevahetus koolipoiste rühma ja punamadruste vahel algas kella 16 paiku juba Raekoja platsi lähedal.
Punased kaotasid paar meest, mõned said haavata ja võeti kaasa. Taganevad madrused jõudsid vanalinna servale Paksu Margareeta juurde ning jätkasid taganemist elektrijaama poole.
Eestlaste rühm oli kahanenud 16-lt kaheksani – ülejäänud patrullisid ilmselt teises kohas, kuid mõned olid pärast eelmist tulevahetust rühmast lahkunud (jalga lasknud?). Omakaitselased liikusid samuti elektrijaama poole ning nüüd tabas neid tihedam vastutulistamine.
Selle tulevahetuse algul sai Omakaitse rühma juht Janis Muižnieks rinnust raskelt haavata. Kergemalt said haavata veel kaks koolipoissi – Felix Kallis ja E. Seemen. Võtnud raskesti haavatud juhi kaasa, taganes rühm Paksu Margareeta varju. Tulevahetus punaste ja Omakaitse liikmete vahel jätkus vaheaegadega samas piirkonnas kuni varajaste hommikutundideni.
Elektrijaama lahingu kirjelduses on Johann Muischneeki nimetatud Reaalkooli õpilasrühma juhiks ja korraldajaks. See on ka mõistetav, sest ta oli juba 34-aastane mees. Ta suri saadud haavadesse 25. veebruari hommikul.
See vapper lätlane Janis Muižnieks sündis 21. oktoobril 1883. aastal Lätis, Rauna kihelkonnas (hilisemas Landesveeri sõja lahingupaigas) talusulase perekonnas. Tema kohta ei ole just palju teada, kuid igal juhul oli mees Esimeses maailmasõjas saanud 1917. aastal juba staabikapteni aukraadi ja tuli sama aasta detsembris Tallinna, kus astus Omakaitse ridadesse. Tõenäoliselt ei soovinud ta revolutsiooniaegses segaduses ikkagi pöörduda tagasi sakslaste poolt okupeeritud kodumaale. Saatuse tahtel saigi temast esimene Eesti Vabariigi eest langenud sõjamees, kelle mälestuseks on Meremuuseumis ka mälestustahvel.
Katkend pärineb Hanno Ojalo raamatust "Tallinna lahingud, piiramised, mässud ja sõjapealikud 1219-1944", kirjastus Ammukaar, 2018.
