KATKEND RAAMATUST | "Tallinna lahingud, piiramised, mässud ja sõjapealikud": Admiral Pitka Löögiüksuse staabi ründamine Tallinnas 21. septembril 1944
Peale „Eesti omavalitsuse“ ja kindralkomissariaadi tegevuse lõpetamist ja nende juhtide Tallinnast lahkumist läks võim linnas üle Saksa sõjaväele. Tallinnas moodustati 20. septembril Otto Tiefi juhtimisel Vabariigi valitsus, kuid sellel ei olnud mingeid võimalusi reaalseks tegutsemiseks. Omaette „jõukeskusteks“ olid nn pitkamehed (21. augustil 1944 vabatahtlikest moodustatud löögiüksus „Admiral Pitka“) ja Tiefi valitsust toetav väike soomepoiste salk. Lisaks neile tegutsesid endiselt ka Saksa sõjaväevõimud ja linna garnisoni üksused.
Juba 20. septembril toimusid Tallinnas eestlastest ja sakslastest sõdurite vahel hajusad ja sihitud kokkupõrked, kohati lasti käiku ka relvad – seda soodustas ka viinaladude rüüstamine ja purjus sõjaväelaste ilmumine tänavatele. Alkohol, relvad ja distsipliini kadumine on alati soodustanud kaose tekkimist, nii läks ka seekord.
Esmalt olid eestlased võidukad
Esialgu õnnestus eestlastel sakslastelt relvi ära võtta, kaks meest lasti seejuures Kaarli puiesteel ka maha. Oli selge, et nii see asi ei jää. Saksa linnakomandant moodustaski tugevdatud patrullid, kes asusid eestlastelt relvi ära korjama. Seejuures läks paugutamiseks, tulevahetust peeti Vene turu, Viru väljaku pritsimaja ja Aia tänava piirkonnas. Sakslased kasutasid ka kuulipildujaid.
Kindlasti andis relvade käikulaskmisele hoogu juurde ka igati patriootiline samm – Eesti lipu heiskamine Pika Hermanni torni (haakristilipp võeti eelnevalt alla) Toompeal asuva Kindralinspektuuri eesti sõduritest valvemeeskond tegi seda omal algatusel – ja sellega ametis olnud mehi on hiljem mälestustes mainitud hulgem, peamiselt leegionär Evald Aruvalda ja allohvitser Juhan Lepiksood. Ka see samm pingestas eestlaste-sakslaste suhteid linnas. Lisaks sellele olid tuhanded tallinlased huvitatud põgenemisest - seda sai teha ainult Saksa võimude kaasabil ja Saksa laevadel.
Kogu seda kaost täiendas pidev plahvatuste kõma – vastavalt korraldustele sooritasid Saksa sõjaväelased Tallinnas (eriti sadama piirkonnas) rutiinselt sõjaliste objektide õhkulaskmist, et need venelaste kätte ei satuks. Purustati sadamarajatisi, ladusid, Hiiu raudteejaam, aga ka tsiviilhooneid, mis olid Saksa sõjaväe käsutuses olnud.
Üsna kriitiline mälestuskatke pitkameeste kohta pärineb Ants Valpololt:
"Pitka ümber hakkas koonduma rohkesti mehi, õige palju. Loomulikult kogunes siia ka tasakaalutut ja segast elementi. Pitkamehed hakkasid rekvireerima autosid ja muid veokeid, hobuseid, relvi ja muud varustust. Relvi hakati võtma ka sakslastelt, tekkisid kokkupõrked."
Ühe anonüümseks jäänud politseiniku väitel "viimastel päevadel käis Tallinnas täielik sissisõda, tapmine ja nägude üleslöömine. Asutuste ülevõtmisel Pitka nõudis oma meestelt viisakat käitumist, kuid kõik ei saanud seda nõuet täita. Tänavatel nägime hambuni relvastatud tsiviilmehi, kuni käsigranaatideni vööl. Kõneldi, et sellist segadust ei olnud ka Vene revolutsiooni päevil."
Linnalahingute kohta on vaid segased lood
Kui juba „linnalahinguteks“ läks, siis võeti 21. septembril ette ka Narva maantee ja Aedvilja tänava nurgal asuvas hoones paiknev Admiral Pitka Löögigrupi staap. Selles staabis pandi kirja vabatahtlikke, määrati neid üksustesse ja suunati reeglina Kivilool paiknevasse löögigrupi asupaika. Järgnenud niinimetatud „staabilahing“ on ehk üks Tallinnas toimunud relvakokkupõrgetest kõige müstifitseeritum ja puudulike andmete tõttu segane sündmus. Kindlalt võib ainult tõdeda, et selline aktsioon reaalselt toimus, kuid sel hetkel ei olnud kohapeal ei admiral Pitkat ega ka tema staabiülemat kapten Paul Laamanni.
Pärastlõunal koondus sakslaste löögisalk läheduses asuvasse Inglise kolledži ehk Õpetajate Seminari hoonesse Narva maanteel (tänapäeval Tallinna Ülikooli Terra hoone), suundus siis kella 13.30 paiku ülalnimetatud staabihoone juuurde, piiras selle sisse ja vallutas. Seejuures toimus hoones ka tulevahetus. Selle sündmuse kohta on äärmiselt segaseid ja vastuolulisi teateid, kuid tõenäoliselt üle paari mehe surma ei saanud.
Liialdatud kuulujuttude põhjal loopinud sakslased sisse tungides käsigranaate ja tapnud kõik sees olevad eesti ohvitserid laskudega näkku ja pähe. Kuulujuttude tõelevastavust näitab väide, nagu oleks staabis sel viisil tapetud kindral Aleksander Pulk, kes tegelikkuses viidi NSV Liitu ja suri hoopis Leningradi haigla hospidalis jaanuaris 1942. Räägiti ka Pitka enda arreteerimisest.
Üks väheseid tunnistajaid „staabilahingule“ oli soomepoiss Lembitu Varblane, sedagi distantsilt vaatlejana:
"Selles tohuvabohus oli õigem Tallinna tagasi pöörduda. Kuid Pitka staabi ees tärisesid juba kuulipildujad. Saksa üksus ründas staapi. Hoidsime sadamasse viiva tänava majade varju. Nägime, kuidas staabihoone õuel püüdsid mehed põgeneda, kuid sattusid sakslaste kuulide alla. Seal langes ka Lihulast pärit leitnant Pärl."
Kuni 1940. aastani Kaitseliidu Lääne malevas teeninud nooremleitnant Sergei Pärl on ka ainus teadaolev isik, kes „staabilahingus“ surma sai. Eesti ohvitseride andmekogus mainitakse tema surmaajaks 21. september 1944 ja surmapõhjuseks „mõrvatud sakslaste poolt“. Sakslaste endi andmetel tapetud staabis arreteeritud Pärl põgenemiskatsel.
Tõsi, üks Eesti sõjaväelane arreteeriti staabi ees tänaval ja pääses lõpuks minema. Tema kinnitusel oli hoones laskmist ja granaadiloopimist olnud, kuid haavata saanud ainult üks mees. See-eest kirjeldas ta, kuidas hoones ja ka tänaval arreteeritud ligi 200 eestlast viidud sakslaste tugipunkti Inglise kolledži õuele, kus neid tahetud kuulipildujast maha lasta.
Kas see sakslastel ka plaanis oli, on teadmata, kuid igal juhul üks valang olevat tulistatud. Üks eestlane saanud surma, kolm haavata. Seejärel toimunud vastastikuses sõnasõjas ja süüdistamistes olevat mahalaskmine peatatud ja lõpuks kella 15 paiku vangid vabastatud. Saksa andmetel olevat vangistatud 40 eestlast ja need seejärel komandantuuri kätte antud.
Omapärasel moel selgus, et kapten Laamannil oli õnnestunud siiski eelnevalt osa mehi viia Tõnismäele, kus asus tegutsema uus improviseeritud peakorter Kaarli kiriku kogudusemajas. Sealsed pitkamehed pagesid alles 22. septembri hommikul.
Tegelikkuses lõpetas segaduse linnatänavatel alles peagi pärast "staabilahingut" alanud Punaarmee lennuväe järjekordne õhurünnat Tallinnale. Seekord oli pealöök suunatud sadamale ja seal olevatele laevadele, kuid oma jao sai ka kesklinn. Allalangevad pommid tühjendasid tänavad mõne minutiga – kõik püüdsid varjuda, olgu nad siis eestlased või sakslased, sõjaväelased või eraisikud.
Katkend pärineb Hanno Ojalo raamatust "Tallinna lahingud, piiramised, mässud ja sõjapealikud 1219-1944", kirjastus Ammukaar, 2018.
