Hiljuti avaldatud uuringu tulemuse viitavad, et Euraasias elanud tohutu loom võis välja surra, kuna oli oma toidu suhtes liialt valiv. Teatud sarnasus on selles suhtes olemas ka tänapäevaste ninasarvikutega. Londoni loodusloomuuseumi professori Adrian Listeri sõnul on tänapäeva ninasarvikud ohus, kuna nad on oma elukoha suhtes väga valivad. "Igasugune elukeskkonna muutus on nende jaoks ohtlik," ütles Lister BBC uudistele.

Umbes neli tonni kaaluv Elasmotherium sibericum ehk tänapäevaste ninasarvikute muistne sugulane ei olnud selles suhtes erinev. Looma hammaste uuringud viitavad, et tõenäoliselt toitusid suured olendid valdavalt vaid teatud aladel olevast spetsiifilisest kuivast rohust. Kui Maa hakkas aga umbes 40 000 aastat tagasi soojenema, hakkasid sellise rohuga kaetud alad üha enam vähenema. Tõenäoliselt surid loomad ka selle tõttu välja. Kokku kadus jääaja lõppemisega Maalt sadu suuri imetajaliike.

Tänapäevaste ninasarvikute eellaste ja Elasmotherium sibericum liiki kuulunud olendite hargnemine võis teadlaste hinnangul toimuda umbes 40 miljonit aastat tagasi. Varem arvati, et hiiglaslikud loomad surid välja umbes 200 000 kuni 100 000 aastat tagasi, kuid värsked tõendid näitavad, et ükssarvikud surid välja meie planeedi ajalugu arvestades võrdlemisi hiljuti - "vaid" 39 000 aastat tagasi.

Teadlased üritavadki nüüd täpsemalt mõista, kuidas ja miks ninasarvikute kunagised eelkäijad välja surid. Arvestades, et tänapäeval on alles kõigest viis liiki ninasarvikuid, kellest valdav osa elab rahvusparkides ja loomaaedades, on tegemist põletava probleemiga ning ninasarvikute eellaste täpsem uurimine võimaldab meil tänapäevaseid olendeid paremini kaitsta.