Mida läheks vaja, et meile lähimad planeedid elukõlbulikuks teha?
Kuna planeedi terravormimine iseenesest võtaks tõenäoliselt vähemalt tuhandeid aastaid ja kasutaks ära tohututes kogustes ressursse, siis on kahe Maale sarnaseima planeedi vahel valiku tegemine ülioluline - tõenäoliselt lähiajal terravormimise kavast loobuda ei oleks võimalik ning juba kulutatud ressursside raisku laskmine poleks mõistlik.
Palju on selliseid faktoreid, mille arvestamine Maal ei tundu just ilmselge - näiteks planeedi mass. Kuna gravitatsioonil võivad olla inimese tervisele ulatuslikud mõjud alates luude hõrenemisest kuni rakutasandini välja, siis on mass sobiva planeedi välja valimisel väga oluline faktor. Samuti on näiteks teoretiseeritud, et muudel, madalama gravitatsiooniga planeetidel sündinud lapsed ei saaks enam kõrgema gravitatsiooniga planeetidel elada.
Praegu kõige tõenäolisematest terravormitavatest kehadest on Marsi raskuskiirendus Maa omast umbes kolmandik, Europa oma umbes 15 protsenti ning Veenuse oma umbes 90 protsenti (8,87 m/s2). Nende näitajate järgi oleks Marsi asemel kõige sobivamaks terravormitavaks planeediks hoopis Veenus.
Veenuse jaoks on juba variandid välja mõeldud
Samas on Veenuse juures mitu muud probleemi - näiteks on planeedil umbes 500-kraadine pinnatemperatuur ning väävelhappest ja süsihappegaasist koosnev atmosfäär, mis on nii tihe, et võiks inimese lihtsalt ära lömastada. Teisest küljest on atmosfääri rõhk Maa-omale väga sarnane.
NASA teadlased on välja pakkunud HAVOC-i (High Altitude Venus Operational Concept - suurel kõrgusel paiknev Veenuse kontseptõhumasin) nimelise lahenduse, mille puhul astronaudid sõidaksid kaitsvas kapslis umbes 7000 km/h kiirusega Veenuse atmosfääri. Seejärel langeks kapsel ära ning seal peidus olev õhulaev oleks võimeline planeedi atmosfääris hõljuma. Inimesed saaksid sellistesse laevadesse oma kolooniad luua ning seal elada.
Teine, natukene segasem lahendus hõlmab hiiglaslikku peeglit, mis pandaks Päikese ja Veenuse vahele. See kaitseks planeedi pinda päikesetuulte eest ning jahutaks selle atmosfääri ja pinda. Siinkohal tekiks probleemid nii suure peegli kosmosesse saamisega ning samuti tekib ka küsimus, missugust mõju avaldab meie tähesüsteemile peegeldatud päikesevalgus ja kiirgus.
Ka Veenuse päeva pikkus on probleem - üks planeedi päev on võrdne umbes kolmandiku Maa aastaga. See tähendab, et tõenäoliselt oleks nii taimestiku kui ka loomastiku asustamisega suuri probleeme. Ka inimeste jaoks ei oleks selline tsükkel ilma tehislahenduste rakendamiseta sobiv. Taaskord saaks selle probleemi lahendada näiteks peeglite abil või sisse-välja lülitatava päikesesirmiga. Kõige ekstreemsem välja pakutud variant on Veenuse pöörlemise kiirendamine planeedi pinda asteroidide põrgatamise abil.
Ka Marsi suhtes on lahendustele mõeldud
Marsil on Veenusega võrreldes kõik täpselt vastupidi - planeet on külm, keskmine pinnatemperatuur on umbes -60 kraadi ning selle atmosfäär on ülihõre ning koosneb peamiselt süsihappegaasist. Samas räägivad punase planeedi kasuks selle suurus, koostis ja vee olemasolu (kuigi see on jää-kujul).
Selleks, et Marsi atmosfääri elamiskõlbulikuks teha, on välja pakutud planeedile tohututes kogustes ammoniaagi või hüdrosüsinike vedamist. Need keemilised ained suudaksid atmosfääri uuesti inimestele sobivaks muuta.
Elon Musk on ka välja pakkunud, et Marsi poolusel olevat jääd võiks termotuumapommide lõhkamise abil sulatada. Nii vabaneks süsihappegaas ning Marsi atmosfäär tiheneks. See omakorda võiks viia vedela vee tekkeni ning kasvuhooneefektini.
Aga Europa?
Europa on oma temperatuurilt Marsist veelgi külmem - keskmine pinnatemperatuur on umbes -170 kraadi. Ka Europal on madal gravitatsioon ning lisaks sellele on Jupiteri kuu pinnal ülikõrge radiatsioonitase. Peale selle on Europal probleeme laamtektoonikaga - paari aasta tagune umbes 150 000 km2 suuruse pinna uuring näitas, et laamtektoonika tulemusel oli Europa pinna alla kadunud umbes kolmveerand Eesti suurune 30 000 km2-ne pinnalahmakas. On ilmselge, et planeedi pinnale baaside ehitamisel võib see probleeme tekitada.
1997. aastal välja kuulutatud Artemise-nime kandva eravahenditel põhineva kolonisatsiooniprojekti kohaselt võiksid Europa tulevased kolonistid luua enda peakorteri jääkihi ning selle all paikneva vedela ookeani vahele - nii kaitseks jääkiht neid ülevaltpoolt peale pressiva radiatsiooni eest ning samas oleks jää sees elutegevuseks sobivam temperatuur kui pinnal (seda indikeerib ka vedel vesi). Projekt on nüüdseks katkestatud, ühtegi kosmosesõidukit selle käigus ei ehitatud.
Lõppkokkuvõttes ei ole vahet, kumma planeediga (või ka muu taevakehaga, näiteks Europaga) alustatakse, igal juhul nõuab terravormimine hulgaliselt aega ja ressursse ning tõenäoliselt mitte keegi hetkel Maal elanutest ilmselt kahjuks selle tulemusi ei näe.
