Kuidas kaotada tuumapommi – USA sõjaväel on vastavaid kogemusi mitu!
Rohkem vaeva näeme selle nimel, et kaotsi ei läheks mõned muud asjad — nagu võtmed, rahakott või Ameerika relvajõudude tuumalõhkepead.
1950. aastatel läks sõjaväeliste äparduste tagajärjel kaduma rohkem kui üks tuumapomm, vahendab Atlas Obscura.
Der Spiegeli osutusel on USA kaitseministeerium kinnitanud 11 tuumapommi kaotsiminekut, kuid ekspertide hinnangul võib taoliseid juhtumeid olla kokku isegi üle poolesaja.
Näiteks asus 1956. aastal Floridast piiritagusesse baasi lendama pommilennuk B-47, mille pardal oli kaks kapslit tuumarelva valmistamiseks vajalike materjalidega.
Pärast kohtumist tankurlennukiga ja kütusepaakide täitmist läks tuumamaterjale transportinud lennuk jäljetult kaduma. Sõjavägi ei leidnudki kunagi ühtegi jälge ei lennukist, selle meeskonnast ega ka tuumakapslitest.
Teistel puhkudel, mil sõjavägi tuumarelva kaotanud on, pole selle asukoht enamasti nii suureks mõistatuseks jäänud.
Sagedamini on lennukid tuumarelvi poetanud meeskonna kaitsmiseks lennuavariiolukordades ning mitmel puhul on pommidesse sisse ehitatud lõhkelaengud ka plahvatanud. (Konventsionaalseid lõhkeseadmeid on vaja tuumareaktsiooni käivitamiseks, kuid vanema konstruktsiooniga tuumapommide radioaktiivsete südamike pooli hoiti enamasti turvakaalutlustel teineteisest eraldi.)
Mõnikord lähevad tuumarelvad siiski ka täitsa jäljetult kaduma.
Kaks aastat pärast esimese tuumapommilennuki kaotsiminekut ookeani kohal sooritas teine B-47 Georgia osariigi ranniku kohal parasjagu lahinguõppuse manöövrit, kui seda rammis lahingulennuk.
Mõlemad lennukid said viga; lahingulennuki piloot katapulteerus ja maandus langevarjuga lähedasse sohu. Enne avariilise lennuki maandumist otsustas B-47 meeskond pardal olnud tuumarelva vette pillata.
Plahvatust ei toimunud, kuid kui sõjavägi kammis läbi kolme ruutmiili suuruse ala, kuhu pomm arvati olevat langenud, ei leitud sellest ühtegi jälge. Arvatavasti sukeldus pomm läbi 4-6 meetri paksuse veekihi ja puuris end, nina ees, Georgia osariigile kuuluva populaarse suvituspaiga Tybee saare lähistel Wassawi väina liivasesse põhja.
Eelduste kohaselt on pomm jätkuvalt seal, kuid nüüdseks mattunud muda ja liiva alla. Ehkki 1960. aastatest pärinev USA Kongressi dokument annab mõista, et pomm oli varustatud plutooniumsüdamikuga, väidavad sõjaväe esindajad, et tegemist oli ainult osalise relvaga.
Sellest hoolimata sisaldab kaotsiläinud tuumalõhkepea ometi radioaktiivset materjali. Nimelt varustati mõned tuumarelvad 1950. aastate lõpust alates nn teise järguga, mis sisaldas pommi südamikus tuumareaktsiooni käivitamiseks vajalikku ülirikastatud uraani. Andmeid selle kohta, kui palju uraani seda tüüpi pommid sisaldasid, pole tänini avalikustatud.
21. sajandi esimese kümnendi hakul käivitas hulk USA sõjaväelisi agentuure kohalike elanike ja Kongressi korduvate nõudmiste tõttu uuesti pommi jäänuste otsingud, kaaludes samal ajal, mida teha, kui pomm leitaksegi üles.
Üksmeelselt jõuti järeldusele, et kõige mõistlikum on jätta tuumarelv rahule. Nimelt leiti, et kui seda mitte liigutada, peaks see jääma ohutuks, kuid katsed seda kõrvaldada võiksid ohtu seada likvideerimismeeskonna liikmed.
Kui pomm peakski kunagi kogemata plahvatama, ei märkaks seda tõenäoliselt isegi samal ajal selle kohal seilavad laevad. „Võimalik, et nad paneksid tähele vaid enda ümber pinnale kerkivaid mulle,“ selgitas USA lennuvägi toonases esildises.
