Mida on tegelikult vaja selleks, et USA president tuumarünnakut alustada saaks?
Ettekujutusega sellest, kuidas Ameerika Ühendriikide president hoiab sõrme „nupul“, millele vajutamine käivitab tuumasõja, on juba aastakümneid sümboliseeritud kiirust, millega vastavat käsku kuulda võidakse võtta.
„See süsteem ei kujuta endast tegelikult nuppu laual, mida president võib kogemata küünarnukiga vajutada ja panna sellega otsekohe tuumaraketid lendama.
Ta saab anda ainult kinnitatud käsu, mida peavad järgima teised inimesed; alles siis hakkavad raketid lendama,“ kummutab levinud uskumust USA-s Põhja-Carolinas tegutseva Duke’i ülikooli avaliku poliitika ja politoloogia professor dr Peter Feaver.
Otsus alustada tuumarünnakut eeldab seda, et president teeb koostööd sõjaliste nõunikega, kelle valduses on tuumarünnaku alustamise käsu andmiseks vajalikud materjalid, nagu ka kõigi tasandite sõjaväelastega alates ülemkomandöridest kuni raketihoidlates töötavate väeteenistujateni välja.
Viibigu president, kus tahes, on tal alati käeulatuses nn tuumajalgpall (ingl nuclear football) ehk tuumakohver või ametliku nimetusega presidendi kriisiportfell.
See portfell toimib USA strateegilise kaitse süsteemi mobiilse sõlmpunktina, mille abil president saab paiksetest juhtimiskeskustest, nt Valge Maja kriisitoast eemal viibides kinnitada tuumarünnaku alustamise käsu.
Tuumakohvrit kandev adjutant sõidab alati presidendiga samas liftis, elab samal hotellikorrusel ja teda kaitsevad samad salateenistuse agendid. Puhuks, kui president pole võimeline käske jagama, on olemas ka teine, asepresidendile kasutamiseks mõeldud tuumakohver.
Valge Maja sõjanduskantselei eksjuhataja Bill Gulley raamatu "Breaking Cover" („Avalikukstulek“) osutusel sisaldab presidendi kriisiportfell nelja asja.
Portfellis on:
* must raamat rünnakuvariantide nimekirjaga,
* 7,62 x12,7 sentimeetrine kaart kinnitusšifritega, mille abil president saab oma isikut tõendada,
* nimekiri tuumavarjenditest, kuhu president saab varjuda,
* kriisiolukorrast teavitamise süsteemi (ingl Emergency Alert System) kasutamise juhend.
Ehkki tuumarünnakut alustada soovivad sõjaväeohvitserid on kohustatud töötama kahekaupa ning tuumaraketi väljatulistamine nõuab mõlema ohvitseri nõusolekut, pole presidendi tegevusele selliseid piiranguid kehtestatud.
Suur osa tuumarünnaku-käsu andmise protsessist on salastatud, kuid president Obama alluvuses USA strateegilise väejuhatuse komandörina teeninud õhujõudude erukindral Robert Kehler selgitas, et süsteem hõlmab kolme tasandit ettevaatusabinõusid, mis peaksid tagama, et iga käsk on nii seaduslik kui ka proportsionaalselt kohane.
Ehkki põhiseaduslik voli anda käsk mingisuguse tuumasõjalise operatsiooni alustamiseks on ainult presidendil, hõlmab tuumaotsuste langetamise protsess Kehleri sõnul presidendi ja võtmetähtsate tsiviil- ja sõjaväejuhtide vahelist olukorra hindamist, hinnangute korduvat läbivaatamist ja konsultatsioone, mille järel kaitsejõud viimaks presidendi käske täide viima asuvad.
Ka USA strateegilise väejuhatuse komandör kindral John Hyten on selgitanud, mis hakkaks juhtuma juhul, kui talle antaks käsk alustada tuumarünnakut.
„Ma annan presidendile nõu,“ rääkis Hyten. „Tema ütleb mulle, mida teha, ja arvake ära, mis saab siis, kui ta nõuab midagi seadusevastast? Mina ütlen siis: „Härra president, see on seadusevastane.“ Arvake ära, mis tema selle peale teeb? Ta küsib: „Aga mis oleks seaduslik?“ Ja me töötame välja hulga viise, kuidas sõltuvalt valmisolekust konkreetsele situatsioonile reageerida, ja nii see asi käibki.“
