KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Linna langemine punaväe kätte septembris 1944, 4. osa

Nagu eelmisel nädalal, avaldab Forte ka sel nädalal lõike Hanno Ojalo uuest raamatust "Tallinn Teises maailmasõjas 1939-1945. Inimesed, linn ja laevad" (ilmunud kirjastuse Ammukaar alt). Kui eelmise nädala teemaks oli 1940. aasta suvi, siis nüüd keskendume sügisele 1944.

Esimest, teist ja kolmandat osa saab lugeda vastavalt SIIT, SIIT ja SIIT.

„Lembit Pärn oli kogu aeg endast eemale peletanud mõtet, et korpus ei osale Tallinna vabastamises. Ta ei saanud lubada, et korpuse väeosad mööduksid lõuna poolt Tallinnat. Ega ta siis muidu nõudnud, et korpuse kõik orkestrid õpiksid mängima marssi „Kalevite kants.“

Kas selle põhjuseks oli rahvuslik uhkus või tõeline soov ennetada 8. armee vene väeosade Tallinnasse saabumist ja sellega seotud võimalikke (ja üsna tõenäolisi!) ekstsesse. Lembit Pärn kaukaasia eestlasena ja Punaarmee kaadrisõjaväelasena tundis vene seltsimehi läbi ja lõhki ning meil ei pruugi tema otsustes kahelda. Teine võimalus – Tallinna kiire vallutamine oli mõeldud Tiefi valitsuse tegevuse koheseks likvideerimiseks. Kas sellest olid informeeritud 8. armee ja 2. löögiarmee juhatajad või Pärn? Raske uskuda, pigem tegelesid selliste küsimustega vastuluure- ja julgeolekumehed.

21. septembril moodustatigi Virumaal Laekvere lähistel korpuse motoriseeritud eelsalk Tallinna hõivamiseks. Kindral Pärn taotles selleks vastava nõusoleku ka 2. löögiarmee juhatajalt kindral Fedjuninskilt. Enne seda oli Pärn teada saanud, et 22. septembril lahkub tema korpus 2. löögiarmee koosseisust ja allutatakse Narva–Tallinna suunal tegutsevale 8. armeele.

Eelsalk koosnes 7. laskurdiviisi 354. polgu 1. pataljonist (komandör kapten Juhansoo, ilma 2. rooduta), 5. ja 6. roodust, automaaturite roodust, luurerühmast, kahest tankitõrjepüssirühmast ja ühest 45 mm tankitõrjekahurist, lisaks tugevdati salka soomusjõududega: 45. üksiku tankipolgu 12 T-34 tüüpi tankiga ja 952. iseliikuva suurtükiväepolgu 16 liikursuurtükiga. Eelsalga komandöriks määrati 354. polgu ülem polkovnik Vassili Võrk (venemaa-eestlane). Kokku oli salgas ligi tuhat sõjameest ja see oli tugev löögiüksus.

Algas juba korduvalt mainitud võidujooks Sinimägede poolt mööda Tallinn-Narva maanteed pealetungivate 8. armee eelsalkadega, millel oli samasugune eesmärk. Siiski ei olnud laskurkorpuslased oma teekonnal kursis vene „seltsimeeste“ paiknemise ja liikumisega. Ja peab kohe ennetavalt ütlema, et punaeestlased võitsid selle võidujooksu napilt ja üle noatera. Nimelt osutas sakslaste kindral Kurt Gerocki võitlusgrupp (koosnes saksa rannakaitsesuurtükiväelastest ja pioneeridest-sapööridest), mille ülesandeks oli pidada Tallinn-Narva maanteel viivituslahinguid, Kahala-Kaberla juures 21. septembril vene eelsalgale nii tõsist vastupanu, et viimane peatus, võttis sisse ringkaitse ja ootas hommiku saabumist, et siis edasi liikuda. Sellega kaotati väärtuslikke tunde ja Tallinnasse jõuti alles veidi peale Võrgu salka.

Laskurkorpuse eelsalk lahkus Laekverest samal õhtul kella 18 paiku, neil seisis ees 120 kilomeetrine teekond ja käsk jõuda juba järgmiseks hommikuks pealinna. Ühe versiooni kohaselt kulges korpuslaste teekond üle Tamsalu, Jäneda, Alavere, Peningi, Vaskjala.

22. septembri varahommikul tehti peatus mootorite jahutamiseks. Plaani kohaselt tuli eelsalgal sõita läbi Lagedi ja tungida Tallinna Narva maanteed mööda. Kui aga selgus, et Lagedi juures on sild üle Pirita jõe purustatud, otsustas Võrk tagasi sõita ja suunduda Jüri kiriku juurest Tartu maanteele, et proovida sealtkaudu pealinna siseneda.

Samal hommikul püüdis Vaskjala juures Pirita jõel ligi 20 mehest koosnev eesti sõdurite (pitkamehed ja soomepoisid) kergelt relvastatud grupp laskurkorpuslastele vastupanu osutada, kuid paisati peale lühikest tulevahetust kõrvale. 22. septembri hommikul kell 10.20 toimus neil relvakokkupõrge laskurkorpuse eelsalgaga Juba selline jõudude vahekord (20 meest tuhande vastu!) muutis Vaskjala lahingu tulemuse selgesti ennustatavaks. Vaskjalas on lootusetut võitlust pidanud grupi kolmele langenule püstitatud mälestuskivi.

Eelsalk jõuab Tallinnasse üheaegselt vene „seltsimeestega“

Kella 11.30 paiku tungis laskurkorpuse eelsalk nn Sossi mäe (Tselluloosivabriku) juures Tallinnasse. Tol ajal muide, kulges linna piir sealsamas. Umbes samal ajal või veidi hiljem sisenes linna idast mööda Vana-Narva maanteed ka üks 8. armee eelsalk. Saksa väed olid selleks hetkeks Tallinnast lahkunud ning eesti korpuse eelsalga osadel oli linnas mõnes kohas lühikesi tulevahetusi eesti sõjaväelaste või pitkameeste salkadega. 354. polgu 1. pataljon jäi järgnevalt kuni 5. oktoobrini Tallinnasse garnisoniteenistusse, jõudes oma polgu juurde tagasi 6. oktoobril.

Võrgu kolonni laskurkorpuslasi olevat rahvas vaimustatult tervitanud. Nüüd jagas Võrk oma salga kaheks: esimese grupi saatis Viru väljakult mööda Mere puiesteed sadamasse, teise aga üle Vabaduse väljaku Toompeale. Esimene grupp võttis pärast lühikest võitlust enda kätte sadama (hilisemate väidete kohaselt ei toimunud sadamas mingit võitlust – Saksa mereväe kinnitusel laaditi sama päeva varahommikul laevadele viimased sõjaväelased ja linna tunginud Punaväega puudus lahingkontakt), liikus siis Niine tänavale ja surudes kiiresti maha vaenlase vastupanu, vallutas Omakaitse staabi hoone. Loomulikult mingit sellist staapi Niine tänaval ei olnud (Omakaitse staap asus Pagari tänaval), tegemist oli ühe politseijaoskonnaga. Külaots kirjeldab sündmust väga värvikalt „Maja ustest ja akendest sähvatavad lasud. Tankid sõidavad otse maja ette, mehed hüppavad kiiresti maha ja tungivad sisse. Taibates, et vastupanu on lootusetu, annavad vaenlased relvad ära.“

Teine grupp kihutas Viru väljakult mööda Pärnu maanteed üle Vabaduse väljaku peatumata otse Toompeale, lipuheiskamise ajal olevat Balti jaama piirkonnast kostnud veel kuulipildujatuld ja käinud võitlus. Kellega seal sõditi, jääb selgusetuks.

Tallinnas hõivas kapten S. Bõtškovi rood lennuvälja, kus olevat saagiks saadud 25 lennukit. Külaots mainib küll tagasihoidlikult vaid 4 lennukit. Kapten Ivanovi rood liikus mööda Mere puiesteed Balti jaama poole ja sel üksusel oli tulevahetusi „põgeneva vaenlasega“ Niine tänaval ja Balti jaama piirkonnas, leitnant A.Tamme roodul aga sadamas. Eelsalga peajõud vanemleitnant N. Karmu ja kapten G. Saviku juhtimisel sõitsid üles Toompeale, kus Lumiste ja jefreitor E.Nagelmann heiskasid punalipu. Vastavalt levinud kuulujutule ei olnud korpuse eelsalgal kaasas korralikku (või piisavalt suurt – ei saanud ju tornitippu tõmmata mingit pisikest plagu) punalippu, seega haarasid nupumehed Pärnu maantee ühelt hoonelt kaasa seal lehvinud punase haakristilipu ja käristasid selle keskel oleva valge musta haakristiga sõõri lihtsalt välja. Hiljem tõmmati selle ajutise moodustise asemel Pikka Hermanni aga juba korralikum punalipp.

Ulmelised arvud

Sama päeva hommikul kihutasid mööda Narva maanteed Kaberla-Kodasoo piirkonnast Tallinna poole juba eelnevalt mainitud Gerocki grupi saksa üksused, kes eelmisel päeval olid viivituslahingutes 8. armee liikuva eelüksuse edasitungi peatanud ja nüüd Tallinna sadamas laevadele asusid.

Peaaegu samaaegselt Võrgu eelsalgaga või veidi hiljem sisenes Tallinna mööda Narva maanteed (tänapäeval Vana-Narva maantee) ka 8. armee eelsalk, mille oli moodustanud 117. laskurkorpus (koosnes 152. tankibrigaadi ja 72. laskurdiviisi sõduritest, juht kindralmajor I. Jastrebov). Larin kirjutab selle vene eelsalga kohta lausa imelugusid. See olevat pärast linna puhastamist vaenlastest jätkanud liikumist Nõmme kaudu, kus tal oli tugev kokkupõrge Saksa fašistlike vägede üksustega. Tuginedes polkovnik Võrgu isiklikele mälestustele väidab Larin, et Tallinna linnas hävitasid Punaarmee üksused 500 vastase sõjaväelast ja vangistasid 1000! Kuidas sellised ulmelised arvud saadi, on selgusetu.