KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Tallinna langemine septembris 1944



KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Tallinna langemine septembris 1944
Hanno Ojalo.

Nagu eelmisel nädalal, avaldab Forte ka sel nädalal lõike Hanno Ojalo uuest raamatust "Tallinn Teises maailmasõjas 1939-1945. Inimesed, linn ja laevad" (ilmunud kirjastuse Ammukaar alt). Kui eelmise nädala teemaks oli 1940. aasta suvi, siis nüüd keskendume sügisele 1944.

"Laia vene kisa kõik kohad täis. Paljud sõdurid tuntavalt viinastunud. Nagu selgus, oli võidu puhul ladudest „leitud“ palju viinatagavarasid, millest veel neljandal päeval pärast Tallinna vallutamist peasoojendamiseks jätkus." (Johannes Raudmäe "Ma jäin ellu")

18.-22. septembrini toimus massiline eestlaste-sakslaste põgenemine Tallinnast. Linnast lahkusid sakslaste moonavoorid, samuti linlased autode ja hobuveokitega. Saksa võimud tegid ettevalmistusi sildade, tööstusettevõtete ja sadamarajatiste õhkimiseks. Kõige massilisem oli inimeste laevadeleasumine ja Saksamaale suundumine Tallinna sadamast. See toimus vastavalt okupatsioonivõimude pikaaegsele plaanile ja vastavate lubadega. Kokku veeti laevadega 19. – 22. septembrini Tallinna sadamast minema 4400 haavatut, 18 000 sõjaväelast, 1500 sõjavangi, 9000 ametnikku ja põlevkivitööstuse spetsialisti ja 17 000 eraisikust põgenikku isikut – kõik kokku ligi 60 000 inimest.

Saksa sõjalaevastiku väiksemad sõjalaevad saatsid moodustatud laevakonvoisid, kaitstes neid õhu- ja allveelaevarünnakute eest. Tallinnast lahkunud laevadest hukkus teel vaid „Moero“. Saksamaalt oli Tallinnasse saadetud hulgaliselt suuri transpordilaevu: lisaks mainitud „Warthelandile“ ja „Moerole“ veel „Mimi Horn“, „Lappland“, RO, RO-22, „Eberhard Essberger“, „Peter Wessel“, „Tanga“, „Malgache“, „Sumatra“, „Gotenland“.

Loe veel

Seotud lood:

Lisaks neile lahkus väiksemaid laevu ka Soome ja Rootsi, kuigi see oli sakslaste poolt karmi karistuse ähvardusel keelatud. Nii suutsid purjekal „Ellen“ Rootsi sõita seltskond politseinikke ja sõjaväelasi. Nemad lahkusid samaaegselt viimase saksa konvoiga 22. septembri hommikul kella 7-8 ajal. Vaevalt 200 meetri kaugusele jõudnud purjekalt nähti, kuidas mitmes plahvatuses lendas õhku sadamakai. Kõige rohkem vedas neil linlastel, kes pääsesid erilubadega eestirootslasi Stockholmi vedavale purjekale „Triina“, nende hulgas ka terve hulk eesti loomingulise intelligentsi esindajaid – Marie Under, Artur Adson, August Gailit ja Mälk. Rahvast pilgeni täistuubitud „Triina“ (250 kohale oli mahutatud 600 inimest) lahkus Miinisadamast 20. septembril kell 15.30.

Artur Adson: „Rahva pealevajumine on endiselt vägev. Laev paistab juba olevat täis, kuid ikka inimpilv pürgib edasi. Selle tagasitõrjumiseks paugutavad saksa mereväelased isegi oma suuri püstoleid./…/ Kaugeneme aeglaselt Tallinnast. Kõikide silmad vaatavad mahajääva kodulinna torne ja siluetti. Kõik on vaiksed. Niiskeil silmil jäetakse jumalaga kõige sellega, mis seal on kalliks kujunenud.“

Kuidas Tallinnas enne Punaarmee saabumist Eesti valitsust tehti

Järgnevatel päevadel toimus Tallinnas mitmeid Eesti Vabariigi iseseisvuse saavutamiseks suunatud tegevusi ja ettevõtmisi, mis aga paraku objektiivsete asjaolude tõttu nurjusid. Nii moodustati 19. septembril riigi õiguslikku järjepidevust kehastava Jüri Uluotsa korraldusel Otto Tiefi juhtimisel Vabariigi valitsus, kuid sellel ei olnud mingeid võimalusi reaalseks tegutsemiseks. Avaldati „Riigi Teataja“ number valitsuse koosseisuga, kuid 18. septembril toimunud nõupidamisel sõjaväelastega – Omakaitse juhi kolonel Arnold Sinka ja kindralinspektor Johannes Soodlaga sai selgeks, et sõjaliselt eestlased Tallinna Punaarmee vastu kaitsta ei suuda. 19. septembril lahkus Tallinnast Rootsi raskelt haige Jüri Uluots, ülejäänud uue valitsuse liikmed suundusid Virtsu poole 21. septembri õhtul.

Pitkamehed ja soomepoisid

Omaette „jõukeskusteks“ Tallinnas kujunesid Löögiüksuse „Admiral Pitka“ vabatahtlikud ehk pitkamehed ja väike soomepoiste salk. Lisaks neile tegutsesid endiselt ka Saksa sõjaväevõimud ja linna garnisoni üksused, kes vaatamata tänini populaarsetele kuulujuttudele ei lahkunud linnast enne 22. septembri hommikut.

20. ja 21. septembril toimusid Tallinnas eestlastest ja sakslastest sõdurite vahel kokkupõrked, kohati lasti käiku ka relvad. Toimus ka rüüstamisi. Esialgu õnnestus eestlastel sakslastelt relvi ära võtta, mõned mehed lasti seejuures ka maha. Oli selge, et nii see asi ei jää. Saksa linnakomandant kindral Artur Bisle moodustaski tugevdatud patrullid, kes asusid eestlastelt relvi ära korjama. Põhiliseks väeosaks oli 531. rannakaitsesuurtükiväe pataljonist formeeritud 300-meheline alarmüksus. Seejuures läks paugutamiseks, tulevahetust peeti Toompea, Vene turu, Viru väljaku pritsimaja ja Aia tänava piirkonnas. Sakslased kasutasid ka kuulipildujaid ja väidetavalt lasid maha ligi 25 „terroristi“. Üheks otsustavaks teguriks, mis pani piiri vastastikustele tulevahetustele Tallinna tänavatel, oli hoopis NSV Liidu lennuväe järjekordne õhurünnak Tallinnale 21. septembri õhtul. Ka seekord püüti tabada (paraku edutult) eelkõige sadamas seisvaid laevu, kuid pommirahe langes ka kesklinnale. Esimeste pommide langemisel tühjenesid tänavad kibekiirelt inimestest, kõik otsisid varju.

(Jätkub homme).

Hanno Ojalo.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised