KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Tallinna langemine punaväe kätte septembris 1944, 3. osa
Esimest ja teist osa 1944. aasta sündmusi kirjeldavast peatükist saab lugeda vastavalt SIIT ja SIIT.
Taavi Kaups:
“Istusime veel koos, arutasime luhta läinud võimalusi, nõutakse kiiret vastupanu, ollakse pettunud Eesti “päästekomitee” organiseerimise puudumises ning hinges oli sügav pettumus ja tühjus, et hetk, milleks meie endid olime valmistunud, oli tulnud ja kadunud, nagu seebimull tühja õhku. Nüüd jäi siis veel katsuda end päästa tuleva punase laviini käest.”
Lipnikel tekkis süvenevas kaoses idee tuua Tallinnasse korda hoidma Maardu-Lagedi piirkonnas paiknev soomepoiste üksus (endise II pataljoni mehed – neil olid relvad!), kuna staabis ei teatud, et see väeosa oli juba sisuliselt lagunenud ja samuti sakslastega konfliktis. Tiefi valitsusele idee meeldis, plaan kooskõlastati ka Tallinna saksa välikomandantuuriga, kus anti luba 200 mehe Tallinna toomiseks.
Seejärel püüdsidki lipnikud ühendust võtta oma kamraadidega Maardus ja neid Tallinnasse valitsuse käsutusse tuua, kuid sideprobleemide tõttu see ei õnnestunud. Harry Ting:
“Lahkusin Tallinnast 21. septembril ja sain korralduse minna Lagedile, meie teise pataljoni juurde. Suur lagunemine ja segadus oli siis juba alanud. Koos pataljonist järelejäänud meestega põrkasime 22. sept. venelastega Arukülas kokku. Kuna meil tankitõrjerelvad täiesti puudusid, sai tehtud otsus, et laseme mööda minna ja vaatame hiljem järele, mis edasi saab. Venelased jõudsid Tallinna umbes kella 11 paiku ja täiesti ootamatult kõigile.”
Seda võib tõlgendada nõnda, et lipnik Ting kas ei suutnud või ei pidanud võimalikuks II pataljoni mehi Tallinna tuua, selle asemel asuti koos teele hoopis Kosele liitumaks admiral Pitka löögiüksusega.
Imant Rebane kirjeldab 21.-22. septembri öö sündmusi Tallinnas:
“Allakirjutanu ülesandeks oli koos kättesaadavate meestega võimaluste piires valvata korra järele linnas, eriti valvel olles kommunistlike elementide väljaastumiste ja sakslaste hävitustöö suhtes. Peale sporaadilise patrulleerimise rahutumates kohtades ei saanud midagi ette võtta, kuna ohvitser, kes pidi Maardul asuva väeosa linna toimetama, ei saanud oma ülesannet läbi viia. Hommikuks oli kokku lepitud kohtumine valitsusega, et valitsuse proklamatsiooni linnas laiali levitada. Valitsuse asukohas oli hommikul ainult paar valitsuse liiget, nende hulgas ka peaminister O. Tief, kes ütles, et prof. Uluots on juba lahkunud ja tema ootab iga silmapilk auto saabumist, et läänerannikule sõita, kuhu paat Rootsist peab järele tulema. Ta vabastas valitsuse käsutuses olnud mehed kõigist kohustustest ja soovitas linnast võimalikult kohe lahkuda ja päästa ennast, kuidas keegi saab, kuna vastupanu olevat lootusetu.”
Soomepoisid pagesid Tallinnast
22. septembri varahommikul soovitas Pühavaimu kiriku kantseleisse saabunud kapten Aleks Kurgvel soomepoistel kiiresti laiali minna. Seepeale põgenesid soomepoisid pealinnast samaaegselt peaminister Otto Tiefiga. Küllaltki edukalt suutsid mõned mehed lahkuda Tallinnast veel peale venelaste sissetungi.
Viimaste hulgas lahkusid Tallinnast valitsuse liikmed kolonel Jaan Maide ja riigisekretär Helmut Maandi. Viimane kirjutas sellest: „Kella 8 paiku hommikul saadi omnibussile hääled sisse ja sõit võis alata. Meie sõit läks läbi Kaarli puiestee Paldiski maanteele ja sealtkaudu linnast välja. Need kvartalid näisid üldiselt olevad terved. Vaid mõned puud Kaarli puiesteel olid murdunud. Me ei näinud, kuhu langesid need pommid, mis eelmisel ööl Tallinnale paisati. Meie selja taha jäi Pika Hermanni tornis lehviv sinimustvalge lipp. Kes selle sinna üles viis, ma ei tea.“
Maandil õnnestus ainsana valitsuse liikmetest tänu tugevale tahtejõule ja uskumatule vedamisele Rootsi jõuda.
Kuidas laskurkorpuse eelsalk Tallinna poole suundus
Vaatame nüüd sündmusi Tallinnas vene poolelt. Kas oli võimalik, et Tallinnasse oleksid 22. septembri hommikul tunginud ainult Punaarmee vene väeosad? Loomulikult. Võib vaid ette kujutada, mismoodi oleksid siis sündmused pealinnas arenenud…
Laskurkorpuse ja eelsalkade võidujooks Tallinna
Kuid Tallinna langemine Punaarmee kätte septembris 1944 oli seotud omapärase võidujooksuga seni 2. löögiarmeele allunud eesti laskurkorpuse (tungis peale Emajõe äärest) ja 8. armee eelsalkade (tungisid peale Sinimägede rindelt mööda Narva maanteed) vahel. Seda episoodi on võimalik vaadelda mitmel moel. Tuleb mainida, et 1944. aasta suurte pealetungide ajal ei omistanud NSV liidu ja Punaarmee juhtkond enam erilist tähelepanu rahvusväeosade kaasamisele Tallinna, Riia ja Vilniuse vallutamisele. Nii ei jõudnud 16. leedu laskurdiviis juulis 1944 Vilniuse lähedalegi ja oktoobris 1944 sisenes läti punadiviis Riiga alles peale selle vallutamist. Seega ei tasu imestada ka üsna hoolimatu suhtumise üle eesti laskurkorpuse Tallinnasse suunamisel.
Laskurkorpuse Tallinna retke on mõnikord esitatud kui erilist eestlastepoolset initsiatiivi, mida olevat tehtud peaaegu 8. armee juhataja kindral Filipp Starikovi kiuste ja mis viimasele suureks üllatuseks olevat olnud. Tegelikult oli see täiesti loomulik kommunistlik propagandaüritus, selleks ju laskurkorpust tagalas hoitigi, et ta triumfaalselt Tallinna sisse marsiks ja seal nn nõukogude võimu taastaks. Nii või teisiti, aga kindral Pärn ja rindetsooni saabunud EK(b)P juht Nikolai Karotamm nägid selle retke ettevalmistamise ja teelesaatmisega kõvasti vaeva ja kõnedes rõhutati selle tohutut poliitilist tähtsust. Igal juhul lõppes võidujooks eestlaste-venelaste vahel sellega, et korpusepoisid suutsid oma vene seltsimehi ehk vaid poole tunniga ennetada ja see oli suur juhus.
Kindral Pärnast jutustavas raamatus „Meie kindral“ on mitmes kohas rõhutatud korpusekomandöri erilist seost Tallinnaga ja selle vallutamisega. Kaukaasia eesti külast pärit Pärn oli Tallinnas esmakordselt käinud suvel 1940.
21. septembril Porkuni lahingu ajal tuli Pärn oma komandopunkti ja ütles oma staabiülemale kindral Lukasele ning samas viibinud väeliikide ja teenistuste ülematele (kelle hulgas olid järelikult ka Karl Aru või Fjodor Paulman, kes selle hiljem kirja panid): „Käskisin polkovnik Võrgu 354. laskurpolgu jätte oma reservi. Nuputage, kuidas polku tugevdada! Olen otsustanud ta täna õhtul otse Tallinna peale saata. Homme hommikul läheme üle 8. armee koosseisu. Puhta häbiasi, kui meie ei saaks Tallinna! 2.löögiarmee juhataja kiidab selle retke heaks.“
(Jätkub homme.)
