Kui Maa oleks poole suurem, siis inimene kosmosesse ei pääseks
NASA astronaut, keemiainsener ja muidu mitmekülgne inimene Donald Pettit pole sellega nõus. Tema osutusel sai too hüpe alguse meie koduplaneedile märksa lähemal — selleks oli jõudmine Maa orbiidile.
Esimene samm kosmosesse, s.t Maa pinnast u 400 kilomeetri kaugusele jõudmine nõuab poole sellest energiast, mis on vajalik Marsile reisimiseks.
Selline röögatu energiakulu johtub Maa gravitatsioonivälja tugevusest — iga katse vähemaga läbi ajada toob kaasa kosmoseaparaadi suhteliselt vägivaldse taaskohtumise planeediga.
Nüüdisaegsete rakettide massist 80–90% moodustab kütus, mis tuleb kosmosesse jõudmiseks põletada. Kui meie planeedi raadius oleks aga suurem, poleks teatud piirist alates enam isegi võimalik ehitada raketti, mis suudaks end Maa gravitatsioonilisest embusest välja kiskuda, leiab Pettit.
Konstantin Tsiolkovski kuulsa valemi põhjal on ta välja arvutanud, kus see piir täpselt asub. Maa raadius on 6670 kilomeetrit. Kui meie planeet oleks sama tiheduse juures 50% võrra praegusest suurem, s.t 9680 kilomeetrit, poleks inimkonnal võimalik kosmosesse reisida — vähemalt mitte rakettide toel.
Taoline mõtteharjutus tõstab esile paari olulist seika. Esiteks — inimkonna toimetamiseks tähtedele on raketid masendavalt ebatõhusad.
Teiseks, stardibaasi rajamine Kuule oleks mitmes mõttes mõistlik. Paokiirus (taevakeha külgetõmbejõu mõjupiirkonnast lahkumiseks vajalik väikseim kiirus) Kuul on 78,7% võrra väiksem kui Maal.
Arengud 3D-printimise ja materjalide töötlemise valdkonnas muudavad raketibaasi rajamise Kuule lähitulevikus realistlikuks. Selleks, et taoline lahendus tõesti toimiks, tuleks aga kosmoseaparaatide konstrueerimiseks vajalikud materjalid koguda kas Kuu pinnalt või komeetidelt-asteroididelt selle läheduses.
Teine võimalus oleks kasutada Kuud tanklana, mis tähendaks seal leiduvate veejää-varude ümbertöötlemist vesiniku-hapnikupõhiseks kütuseks.
