Salajane nõukogude kosmoserelv, mida tuhanded moskvalased pidasid UFO-ks

Kosmosevaimustus oli maailmas kuuekümnendatel aastatel suur ja teiste hulgas avaldas ka üleliiduline meedia NSV Liidus meeleldi kõiksuguseid UFO- ja muid (liba-)uudiseid, mis sageli kõmumeediast pärit. Aga ufohirm leidis toitu ka kodustest sündmustest.

Läbi kuuekümnendate aastate otsis NSV Liidu sõjamasin võimalikke tõhusaid vahendeid, kuidas oma tuumarelvi ameeriklaste eelhoiatusssüsteemidest mööda nihverdada. Üks selline relv kandis nime FOBS (Fractional Orbital Bombardment System, vn k Система частично-орбитального бомбометания), eesmärgiks läkitada kontinentidevaheliste ballistiliste rakettidega tuumarelvi USA territooriumi pihta, kasutades ootamatuid trajektoore, kasvõi üle lõunanaba. Niimoodi oleks olnud võimalik vältida avastamist USA ja Kanada ühise õhutõrjesüsteemi NORAD (käivitatud aastal 1958) poolt.

1967. aasta avakosmose leping ei keelanud otseselt kontinentidevahelisi rakette, kuid kosmosesse toimetatavaid tuumarelvi keelas juba ÜRO resolutsioon 1963. aastast ja kosmoserelvade arendustöö siiski rikkus otseselt 1967. aasta lepet.

Moskva elanikud aga, kes öötaevas nende raketikatsetuste käiku nägid, ilma, et nendest katsetustest mingitki teadet meedias oleks edastatud, olid paljud veendunud, et nad nägid taevas UFO-sid lendamas.

Juba 1967. aastal nähti NSV Liidu lääneosa taevas kuuel korral ilmnemas omapärast poolkuukujulist valgusefekti, alati samal kellaajal päevas, mille järel see efekt kadus. Ka nõukogude meedia hakkas spekuleerima, et nähtud asjad olid UFO-d, ehk asi ei piirdunud vaid üksikute inimeste kuulujuttudega, kirjutab Air & Space Magazine.

Kuid järsku, nagu noaga lõigatud (õigemini küll tsensuuri käsul) nendest UFO-dest kirjutamine lakkas. Keegi kuskil kõrgel sai järsku aru, et meedia paljastab riigi oma raketikatsetusi, mis tegelikult siiski rikkusid kosmose desarmeerimise kokkulepet.

FOBS-relvad

Esmalt töötas Mihhail Jangel (elas 1911-1971) välja orbitaalraketi R-36orb (NATO tähisega SS-9 Mod 3 Scarp), aastaks 1968, milliseid valmis teadaolevalt 18 tükki. Paiknesid naad Baikonuris, et neid oleks raske tavalistest kosmoserakettidest eristada.

Siis töötas Koroljovi büroo välja nn globaalraketi GR-1 (Global Rocket 1 ehk Глобальная ракета 1), kuid selle mootoreid ei saadud korralikult tööle.

R-46 raketti Jangeli büroos tootma isegi ei jõutud hakata, sest 1970. aastal USA orbiidile saadetud uued satelliidid võimaldasid FOBS-rakettide starti õigeaegselt tuvastada ja nende oht muutus tõrjutavaks.

Vahele jäid ka katsetused nn universaalrakettidega UR-200A, väljatöötajaks Vladimir Tšelomei, kokku kümme katsetust polügonil, ja UR-500, mida katsetati kaks korda 1964-1965.

1967. aasta juhtumid võimaldasid nimelt tuvastada just rakettide R-36orb starti, mis oleks kerkinud madalamale Maad ümbritsevale orbiidile (kuni 2000 km maapinnast), et üle lõunanaba lennates siseneda taas atmosfääri USA kohal Mehhiko suunast ja tabaks juba mõnd asustatud punkti Ühendriikides. Lend oleks küll pikem kui põhjanaba kaudu, kuid tabaks ameeriklasi kahe kuni kolme megatonnise tuumaplahvatusega sel ajal täieliku üllatusena. Oli ka selge, et selliseid rakette oleks saanud kasutada vaid nn esimese löögi relvana, ehk see oli ilmekas agressiooni vahend.

Poolkuu kujuline valgusefekt ilmnes just siis kui see rakett testil rakendas oma pidureid, et hakata uuesti laskuma. Kuid selle asemel, et ameeriklaste seas hirmu ja terrorit külvata, olid paanikas hoopis oma riigi elanikud.

Ameeriklastele küll valetati, et testitud olevat teaduslikke satelliite, aga ka seal saadi kaheksa kuud pärast esimest testi aru, millega tegemist on ja vastuseks orbiidile toimetatud uute tehiskaaslastega muudeti selline üllatusrünnak juba võimatuks.

Aga UFO-legendid elasid juba oma elu.

Tjuratami lähistel šahtide paiknenud R-36orb-id hävitati alles desarmeerimisleppe SALT II tulemusel (1979), kui nad olid ammu ajast maha jäänud ja sisuliselt kasutud. On teada, et tegelikult kestis FOBS-programm 1983. aastani, on teada ka, et ameeriklastel oli olemas samalaadseid programme, kuid 1983. aasta strateegilise kaitse initsiatiiv (SDI) USA-s oli suunatud just selliste ohtude tõrjumiseks. SDI ajas aga staažika kagebisti Juri Andropovi juhitud NSV Liidu tõeliselt paanikasse.

Venemaal on tänaseni kasutusel kontinetidevahelised raketid R-36M2 ehk SS-18 Satan Mod 5, lennukaugusega 11 000 km ja tabamistäpsusega 500 meetrit. Paiknevad nad baasides Orenburgi oblastis ja Krasnojarski krais.