Arhitektuuripärli juubel: täna täpselt 80 aastat tagasi avati Pärnu rannahotell, millele polnud võrdset "pooles Euroopas"
Rannahotelli turundusspetsialist Erko Pajus rääkis Fortele tänase pidupäeva eel, et uue hotelli rajamise mõte tekkis kolmekümnendail konkreetsest vajadusest. Pärnut külastas üha suurem välisturistide vool (ja nende seas oli üha rohkem jõukamaid inimesi) ja seetõttu leiti, et lisaks olemasolevate suvitusmajadele peaks linnas olema ka üks korralik esindushotell.
Tänasel päeval on 80. sünnipäeva tähistav maja väliselt umbes 97% ulatuses samasugune nagu aastal 1937, ütles Pajus. "Nõukaajal laiendati restorani osa. Interjööris on üht-teist ajas muutunud, kuid eelmisel aastal kui maja renoveeriti, tehti seda just kolmekümnendate vaimus," sõnas ta. "See tähendab, et kolmekümnendaid ei tehtud üks ühele järele, kui näha ja tunda on selle perioodi tugevaid mõjutusi - näiteks toodi osadesse tubadesse tagasi siseaknad."
Kui Pärnu Rannahotell 80 aastat tagasi ehk 17. juunil 1937 avati, ütles endine Pärnu linnapea ja selleaegne sotsiaalminister Oskar Kask tseremoonial, et sellega on Pärnu oma kuurordi väljaarendamises haripunkti saavutanud ja riigil tuleb edaspidi tähelepanu pöörata Haapsalu, Kuressaare, Narva-Jõesuu ja Pirita korrastamisele. „Pooles Euroopas pole taolist hotelli!“ kiitsid ajalehed. Kopengaageni „Extrabladeti“ toimetaja kirjutab 1938. aastal oma külaskäigust Eestisse: „Peatusin Rannahotellis, mille sarnast Taanis ei leidu.“
Arhitektide O. Siinmaa ja A. Soansi projekti järgi ehitatud Pärnu Rannahotell oli tolle aja hotelliehituse viimane sõna. Hoone on tänapäevalgi arvatud Eesti kümne kaunima arhitektuuripärli sekka. Avamise hetkel oli hotellis 70 tuba 102 voodi ja 35 magamissohvaga, sealhulgas ka kuus kahetoalist ja üks kolmetoaline korter (Täna hotellis 55 tuba, millest 11 on sviidid). Tubades oli külm ja soe vesi, telefonid, esimesel ja teisel korrusel keskküte. Puhkajate käsutuses olid kaunilt kujundatud hallid ja lahtised rõdud, majas oli oma postkonktor ja telefonikeskjaam. Külalisi teenindas mitut võõrkeelt kõnelev personal, peakokk palgati hooajaks Tallinna peenematest restoranidest.
Hotelli 70st numbrist üüriti välja 69, üks mitmetoaline apartment oli määratud riigivanemale. Pärnumaal sündinud Konstantin Päts jälgis Pärnu arenguid kaasaelamisega ja ka Rannahotelli saamisloos oli tal oma osa - nimelt oli ta ehitustöödeks vajaliku pangalaenu patroon. Hotellis viibis Päts ka mälestusväärsel 1939 aasta suvel, kui Pärnu tähistas oma kuurordi 100. aastapäeva ning „Endla“ teatrist läks eetrisse presidendi viimane Võidupüha paraadiläkitus eesti rahvale.
Enne Teist maailmasõda oli Rannahotell Pärnu kuurordi peamisi magneteid, mis meelitas siia nii kohalikku rahaeliiti kui ka jõukaid väliskülalisi. Hotellis peatusid valitsuse liikmed, välisriikide diplomaadid, naabermaade kõrged ametikandjad, miljonärid USAst jne. Broneeringuid tuli juba kesktalvel, hooajal tõusis registreeritud suvekülaliste arv Pärnus märgatavalt ja seda ennekõike rootsi turistide arvelt.
