Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: lugu Pärnu kahest rannahoonest

Suvepealinna üks sümboleid rannahoone asub Rannapargi ja liivaranna piiril fassaadiga merele. Rannahoone valmis juubelikingitusena linnale 1939. aasta suvel, mil suurejooneliselt tähistati Pärnu kuurordi 100. aastapäeva.

Enne uue rannahoone ehitust oli samal kohal seisnud kauaaegse linnaarhitekti Olev Siinmaa projekteeritud ja 1927. aastal avatud puust rannahoone, mis oli esimene omataoline Eestis. 1934. aastal oli kitsaks jäänud hoone saanud tiibehitised. Samal ajal hakati kavandama samale kohale juba uut, kaasaegset rannahoonet, mille projekt valmis 1938. aasta lõpuks.

Uue kauni funktsionalistliku rannahoone projekti koosta samuti linnaarhitekt Olev Siinmaa, insenerlikke lahendusi pakkus Heinrich Laul. Rannahoone kavandati populaarsust koguva kuurorti suveelu keskuseks.

Rannahoones oli uudne raudbetoonkonstruktsioonide kasutamine ja materjali eheduse rõhutamiseks nende katmata jätmine. Suurte vitriin- (I korrus) ja ümarakendega (II korrus) kohvikuga liitusid seenrõdu, terrassid ja katusealune vabaõhukohvik, mis kokku mahutasid 1200 inimest. Peale saali paiknesid toona rannakohvikus veel lugemis- ja mänguruumid, teenijaskonna toad ja majahoidja korter.

Raudbetoonkonstruktsioonid olid nähtavale jäetud, samuti rõhutati ehitusmaterjalide ehedust (krohvimata tellis, rakisejälgedega betoon, läbipaistva värvikihiga puit). Interjööris segunesid atraktiivselt funktsionalismi, rahvusliku stiili (nn talutuba) ja klassika kujunduselemendid (hävinud). Kohvikuga liitus ühekorruseline riietuskabiinide ja rannapaviljonide osa, hoonet ilmestas elegantne vaatetorn . Rannakohviku juures oli tegemist ka tundliku plaažimaastiku kujundamisega - seenrõdu, keerdtrepp, sammaskäigud, kaarjad trepistikud kogu kompleksi ees liivapiiril organiseerisid hoonevälist ruumi. Arhitektuur moodustas koos lamamistoolide, päikesevarjude ning kirjute supeltrikoodega huvitava rannamaastiku, on kirjeldatud kaitsealuse hoone esialgset ilmet.

Rannahoone moodustab kauni funktsionalistliku ansambli naaberkinnistul 1937. aastal uksed avatud rannahotelliga, mis Olev Siinmaa ja Anton Soansi projekteeritud.

1962. aastal ehitati rannakohviku merepoolsed rõdud kinni, maapoolsele küljele ehitati juurde laia karniisiga puidust suvesöökla (arhitekt Aino Orm). 1970. aastal ehitati uus rannahooneosa (arhitekt Jüri Jaama).

Alates 1992. aastast on käinud rannahoone rekonstrueerimine: lammutati maapoolne juurdeehitis, osaliselt taastati rõdud ja lisati idaküljele varasema arhitektuuriga arvestav banketisaal (arhitekt Imar Klammer). 2009. aasta suveks taastati ka ajaloolise projekti järgi 1967. aasta tormis hävinud rannapaviljonid.

Oma uhke seenrõduga on korrastatud rannahoone täna üheks suvepealinna olulisemaks sümboliks.

Järgmisel korral räägime Kadrioru kadunud supelasutisest.