VÕIMATU? Kauge galaktika energiapurse paistab liikuvat valgusest viis korda kiiremini
Tegelikult suisa viis korda kiiremini, kui uskuda Hubble’i kosmoseteleskoobiga sooritatud mõõtmisi. Esmakordselt märgati seda anomaalset nähtust galaktikas M87 1995. aastal; hiljem on „kiiruseületamist“ täheldatud ka paljude teiste täheparvede juures. Sellised vaatlused võivad panna inimesi kahtlema oma terves mõistuses. Mitte miski ei saa ju kosmilist kiiruspiirangut ületada? Füüsikaseaduste eiramine pole lihtsalt võimalik… ega ju? Vahendab NewScientist.
M87 tuumast välja paiskuv plasmajuga on inimkonnale tuttav juba 1918. aastast, mil astronoom Heber Curtis märkas galaktika külge kinnituvat valguskiirt. Et nii kaugelt kätte paista, pidi see olema tohutute mõõtmetega — umbes 6000 valgusaasta pikkune.
Nagu nüüdisaegsed astronoomid juba teavad, paikneb peaaegu kõigi galaktikate keskmes must auk, mis perioodiliselt tähti ja gaasipilvi enda poole tõmbab. Kosmilisse „äravoolutorusse“ voolates gaas kuumeneb ning magnetväljad kontsentreerivad osa sellest kuuma plasma jugadesse. Taolised joad purskavad valguse kiirusele lähenevatel kiirustel — aga mitte sellest kiiremini.
Kui suunate teleskoobi taevasse M87 poole, näete, et too plasma-piik on viltu. Selle asemel, et otse meie vaatevälja suunas osutada, on see veidi paremale kaldu.
Selleks, et silmapette olemusest aru saada, kujutlege hõõguvat plasmakogumit, millest kiirgab välja valguskiir, kusjuures mõlemad liiguvad Maa poole. Nüüd oodake kümme aastat. Selle aja jooksul on plasmamull liikunud Maale lähemale arvestatava murdosaga valguse kiirusest. Hilisemast asukohast kiiratud valgusel on teel meie poole paari valgusaasta pikkune edumaa.
Esimest ja teist kujutist Maa vaatevinklist võrreldes paistab, et plasmakogum on taevas paremale poole liikunud. Kuna teine asukoht on meile ka lähemal, on sealt startinud valgus meieni jõudmiseks pidanud läbima palju lühema vahemaa kui paistab. Nii jääbki mulje, et valgus on jõudnud sihtpunkti varem kui tegelikult jõudis — nagu oleks plasmakogum need kümme aastat liikunud täiesti uskumatul kiirusel.
Baltimore’i maakonnas tegutseva Marylandi ülikooli teadlase Eileen Meyeri osutusel on M87 plasmajuga midagi enamat kui pelk kurioosum. Jättes mulje valgusest kiiremast liikumisest, paistavad joad nagu M87 oma asukohta muutvat vaid mõne aastaga, mis kaugete objektide puhul nagu galaktikad on ebatavaline. M87 on eriline, kuna asub teiste galaktikatega võrreldes meile suhteliselt lähedal, mistõttu seda on lihtsam uurida.
1999. aastal näitasid astronoomid nelja aasta vältel tehtud Hubble’i ülesvõtete alusel, et M87 galaktiline plasma lainetab väljapoole. 2013. aastal avaldas Meyer uurimuse, milles vaatlusperioodi oli pikendatud 13 aastale ja mille tulemused paistavad viitavat võimalusele, et plasmajoa trajektoor on lisaks spiraalne nagu korgitser — otse kui poleks sellega seonduvad asjaolud juba piisavalt keerulised!
