Uus vähiravim jätab kasvaja „näo meelde“ ega luba sellel taas vohama hakata
Uurijad on välja töötanud meetodi, kuidas „treenida“ immuunsüsteem vähirakke hävitama ja neid „meelde jätma“ puhuks, kui haigus üritab uuesti võimust võtta.
Ülevaade uudsest tehnikast ilmus möödunud reedel teadusžurnaalis Science Immunology.
Vähktõved on salakavalad sissetungijad. Organismi kaitsemehhanismide vahetu ründamise asemel manipuleerivad nad meie immuunsüsteemi n-ö väravavahtidega, muutes nood võitlusvõimetuks või kasutades neid koguni meie vastu ära.
Ühed taolistest „väravavahtidest“, mida sageli kaaperdatakse, on CD4+ tüüpi regulatoorsed T-rakud ehk Treg-rakud.
Vähktõve kontrolli alla sattunud Treg-rakud saadavad meie muudele immunoloogilistele kaitsemehhanismidele signaali, et kasvajad tuleb rahule jätta.
Kui oskaksime need Treg-rakud välja lülitada, võiks immuunsüsteem vähirakke kohelda nagu kõiki teisi soovimatuid sissetungijaid, oletavad teadlased. Probleem on aga selles, et Treg-rakud ise on üsna „libedad“ ning neid on keeruline ravimitega mõjutada.
Üks võimalus neisse immuunrakkudesse tungimiseks on siiski olemas — latentsusega seotud valk LAP (ingl latency-associated peptide), mida on varem seostatud vähktõbede ägedama kuluga.
Et protsessi põhjalikumalt mõista, uurisid teadlased Treg-rakkude ja latentsusega seotud valkude vastastikuseid reaktsioone hiirtel, kellel olid esile kutsutud melanoom, käärsoolevähk või ajukasvaja.
Selgus, et eriliste LAP-vastaste antikehadega täiendatud molekul sai ülesandega hakkama ja lülitaski kaaperdatud rakud välja nii, et immuunsüsteem võis oma tööd tegema hakata. Antikehi saanud hiirte organismis esines vähem nii Treg-rakke kui ka vähilisi rakke.
Mis veelgi parem — kui uurijad lisasid LAP-vastaseid antikehasid kasvajavastastesse vaktsiinidesse, lõpetasid kasvajad vohamise isegi hiirtel, kellele oli vähkitekitavaid valke antud. Taolise kokteili mõjud vältasid mitu kuud.
Kõige tipuks tuli välja, et taoline raviviis jätab näriliste immuunsüsteemisse kasvajarakkudest „mälestuse“, mis võimaldab neil tulevikus vastavaid kasvajarakke kiiremini tuvastada ja haiguse taaspuhkemist ennetada.
Ülemäära elevile minna neist esialgsetest eksperimentaalsetest tulemustest siiski veel ei maksa. Nagu ikka loomkatsete puhul, tuleb silmas pidada, et hiired ei ole inimesed. Pealeselle on oluline märkida, et ravimid viidi hiirtele naha alla, mitte nendesse organismi piirkondadesse, kus need tavatingimustes tekivad.
Ometi leiavad töö autorid, et LAP-vastaste molekulide kasutamine on paljulubav ravimeetod, ja loodavad, et neil õnnestub seda tulevikus põhjalikumalt uurida.
