Katapult: kui ikka ülehelikiirusel hävitajast vaja piloot elusalt maa peale tuua
Sir James Martin (1893-1981) lõi 1934. aastal käed õhuväekapteni Valentine Bakeriga (1888-1942), luues lennukikonstrueerimise firma Martin-Baker Aircraft (MBA). Paraku, kuna Baker hukkus nende hävitajat MB 3 testides 1942. aastal, keskendus Martin seejärel lennukite turvaseadmete väljatöötamisele. Sõjalennukite turul Martin-Baker kohta ei leidnud, küll said nad 1944. aastal Briti lennukitööstuse ministeeriumilt tellimuse hoopis pilootide elu päästa võimaldava turvaistme arendamiseks.
Iste lõhkelaengu otsas
Soomustatud istmete ideed olid neil juba enne olemas, katapuldi põhimõte vajas vaid vormistamist, MBA oli pakkunud toimiva katapultistme idee välja neli aastat enne sakslasi ja rootslasi, samal 1934. aastal.
Martin leidis, et kõige otstarbekam on piloot lennukist välja heita koos istmega, kasutades lõhkelaenguid istme lennutamiseks ja kokpitiakna eemaldamiseks. Lennukist välja paisatud piloot aga avaks oma langevarju ja eemalduks istmelt, et turvalisemalt maanduda. Sama põhimõte paistab enamikus lennukites kehtivat siiani, kuigi lõhkeaine asemel kasutatakse pigem rakettmootoreid.
- Langevari on juba keskaegne idee, kasutati seda näiteks õhupallidelt laskumiseks.
- Esimene lennuk tõstis inimese õhku teatavasti aastal 1903.
- Esimene katapultistme kavand pärineb aastast 1916, Briti raudteeinsenerilt Everard Calthropilt.
Konkurents oli küll algusest peale terav, Saksamaal oli katapultiste patenteeritud juba aastal 1939, sellised istmed olid paigaldatud lennukitesse Heinkel 176, Heinkel 280 ja Heinkel 219. Seal oli langevari pigem istme küljes ja üsna ebausaldusväärne katapult töötas suruõhuga. Esimene õnnestunud test tehti Saksamaal 13. jaanuaril 1943, kokku päästsid need istmed sõjas ligemale 60 Saksa piloodi elu.
Rootsis oli esimene katapultiste paigaldatud 1941. aastal lennukile SAAB J21-A1, aga kasutama hakati neid alles 1945. aasta detsembris.
USA sõjalennukites leidsid nad kindla koha 1950. aastateks, kuigi ameeriklastega tegi MBA koostööd juba 1946. aastast. USA-s oli 1978. aastast olemas konkurent Goodrich, kes valmistanud ka omaette rakettmootoriga katapultistmeid lennukitele F-15, F-16, F-22, F-117, A-10, B-1, B-2, aga see firma lõpetas tegevuse 2012.
NSV Liidus ja Venemaal on olnud katapultistmete ainsaks valmistajaks 1960. aastatest NPP Zvezda, kuna võidurelvastumisel ei saadud ju läänele alla jääda.
Ülehelikiirusel katapulteerumine
Esialgu polnud muidugi täpset pilti isegi milliseid jõude inimene sellistel testidel taluda suudaks, ka ülekoormuse (g-force) põhimõte sai ju tõsisemalt selgeks alles kosmoseajastu alguses. Tänapäeva katapultistmed ei nõua enam minimaalset kõrgust ja kiirust, lennukist välja paiskudes kogevad piloodid aga 12g kuni 20g raskusjõudu, ehk katapultiste peab tooma piloodi elusalt maa peale kasvõi teadvuseta olekus.
Kokku maailmas peaks olema katapultistet kasutanud 12 000 pilooti.
Hävitajailt McDonnell Douglas F-4 Phantom on MBA istmetega pääsenud 2242 pilooti, aga lennukites oli ka korraga kaks meest ja neid lennukeid valmistati 1958-1981 kokku 5195 tükki.
Praegu varustab MBA oma katapultistmetega maailmas 93 riigi relvajõude, neid istmeid on paigaldatud enam kui 200 erinevat tüüpi (peamiselt sõja-)lennukisse, viimati Lockheed Martin F-35 Lightning II programmi raames.
Vene lennukid kasutavad muidugi omi istmeid. Esimese toodangusse läinud helikopterina sai katapultistmed Vene Kamov Ka-50 1995. aastal.
Kosmoselendudel kasutati katapultistmeid esimestel NASA süstikulendudel, nagu ka Vostoki ja Gemini kosmoselaevades, pigem maandumise turvamiseks.