Külma sõja lugu: piloot, kes ärandas ülisalajase Nõukogude hävitaja
Lennuk laskus Hakodate lennuväljal maandumisrajale, kuid ilmnes, et see polnud piisavalt pikk. Lennuk kündis veel mitukümmend meetrit pinnast maandumisraja lõpus, enne kui lõpuks pidama sai, kirjutab BBC. Piloot Viktor Belenko, toona 29-aastane leitnant Nõukogude õhuvägedest, teatas, et on otsustanud üle hüpata. Ta anti üle ameeriklastele, kes otsustasid talle ka varjupaiga anda ja lõid fondi, mille kaudu mehele garanteeriti edaspidine elatusallikas. Kodakondsus anti talle lausa USA kongressi otsusel ja president Jimmy Carteri allkirjaga sellesisulise seaduse all 1980. aastal. Ja USA-s elab ta siiani.
Belenko baseerus varem Tšugujevka õhuväebaasis Primorski krais, suhteliselt lähedal Vladivostokile, 6. septembril 1976 siirdus ta koos teiste pilootidega aga õppelennule. Relvastamata Mig-25 suutis lennata kiiresti ja kõrgele, aga mitte eriti kaugele. Jaapan oli 644 km kaugusel. Mees oli otsustanud, et läänes ootab teda parem elu, seega ta eemaldus kaaslastest ja mõne minutiga oli juba mere kohal. Selleks, et Nõukogude radareid vältida, lendas ta 30 m kõrgusel merepinnast, Jaapanisse jõudes aga kerkis kuue kilomeetri kõrgusele. Jaapan tõstis ka oma hävitajad õhku, aga need olid võimetud Mig-25 isegi üles leidma.
Lennuk, millega Belenko Jaapanisse jõudis, oli Mig-25, ülehelikiiruseline hävituslennuk, ülesannete poolest kinnipüüdja ja luurelennuk, kuigi USA allikad oletasid lennukil ka palju tõsisemaid lahinguülesandeid. Praegu teame me, et seda tüüpi lennuk tegi esmaslennu 1964. ja Nõukogude õhuvägedele anti üle 1970. aastal. 1971-1974 baseerusid Mig-25-d ka Egiptuses, kes oli sel ajal veel NSV Liidu liitlane, Iisraeli õhuvägedel neid tõkestada ei õnnestunud. Lihtsalt esialgu polnud läänel midagi Mig-25 vastu välja panna.
Alles 1981 õnnestus Iisraeli õhujõudude F-15-l üks Süüria Mig-25 Liibanoni kohal alla lasta. Saddam Husseinile müüdud Mig-25-d tegid aga suurt kahju Iraani õhuruumis Iraagi-Iraani sõjas 1981-1988. 1991. a Lahesõjas olid juba Iraagi Mig-25-d ja USA F-15-d otseselt vastastikku, ameeriklaste hävitaja jäi peale. F-15 tuli aga kasutusele alles 1976.
Sel hetkel ülimodernse Mig-25 saabumine Jaapanisse polnud asi, mida pingelõdvenduse ajal maailmas näha taheti. Jaapan kutsus ameeriklased esialgu vaid pealiskaudselt lennukit uurima, hiljem aga võeti see juba koost lahti, et lähemalt uurida. Septembri lõpus 1976, viidi lennuk Hyakuri õhuväebaasi ja seal tegid eksperdid kindlaks, et tegemist on ikkagi püüdurlennukiga, mitte hävitaja-pommitajaga, nagu Jaapan kartnud oli. Muljetavaldava, aga siiski mitte superlennukiga.
Jaapan oli valmis lennuki NSV Liidule tagasi andma, tingimusel, et lennuvälja remont (40 000 dollarit) kinni makstaks. Moskva aga, kelle eksperdid avastasid, et Jaapanis on lennuki küljest eemaldatud 20 eset, tahtis omakorda kahjuhüvitist 10 miljonit dollarit. Lennuk toimetati 15. novembril 1976 tükkideks lahti võetuna tagasi Vladivostokki, aga raha ei maksnud kumbi pool. Suurt skandaali tahtsid mõlemad osapooled vältida.
Belenko polnud kaugeltki esimene ülehüppaja, kelle jaoks elu (toona meie jaoks) siinpool raudset eesriiet ebameeldivaks osutus, ka mitte esimene piloot, kes nõukogude sõjatehnikat endaga kaasa viis. Juba Stalini eluajal hakkas Migide ärandamine pihta, 1953. aastal "hüppas" Poolast Taani kaks pilooti koos Mig-15-ga, kolmas Mig-15 "hüppas" ka Põhja-Koreast ühte USA õhuväebaasi Lõuna-Koreas. Veel 1989. aastal tegi triki Aleksandr Zujeb, kes maandus Türgis Trabzonis Mig-29 pardal.
Kiiresti, kõrgele, lähedale
Mig-25 oli omal ajal (ja on tegelikult siiani) erakordsete omadustega lennuk. Esimese hävitajana maailmas suutis see kerkida enam kui 35 kilomeetri (1977 lausa 37,65 km) kõrgusele, maksimaalseks kiiruseks oli aga Mach 3,2, mis oli parim hävitajate kohta. Pilootidel oli küll juba keeld ületada Mach 2,8, sest ainus lennuk, mille kiiruseks mõõdeti Mach 3,2, lõhkus oma mootorid.
Kiireimad lennukid enne kosmosesüstikute tulekut, USA eksperimentaalsed SR-71 Blackbird (1976. a Mach 3,3) ja X-15 (1967. a Mach 6,72) ei liigitu siiski hävitajate alla. Tavalise Mig-25 kiiruseks oli Mach 2,5. Ameeriklaste F-15 (kasutusel 1976. aastast) kiiruseks Mach 2,5+, hilisemad F-16, F/A-18, F-22 ja F-35 jäävad kiiruselt sellele alla. Tõe nimel tuleb märkida, et ka Venemaa pole pärast Mig-31 (kasutusele 1981. aastal, Mach 2,83) enam nii suuri kiirusi taga ajanud.
Mig-25 väljatöötamine oli vastuseks USA plaanidele, näiteks hävitajale XF-108, mis oleks pidanud saavutama esimesena kolmekordse helikiiruse (Mach 3), kuid see lennuk ei näinudki tegelikult ilmavalgust. Murrang, mis võimaldas varasemalt kahekordselt helikiiruselt jõuda kolmekordseni, vajas ikka tõelist revolutsiooni.
Mootor, mis vaja, oli Sergei Tumanski välja töötatud R-15 turboreaktiivmootor, neid tuli lennukile kinnitada kaks, lennuk meenutas tiivaulatuselt juba pigem varasemaid pommitajaid, kui hävitajaid. Kui ameeriklased üritasid oma Blackbirdi vastupidavust õhus parandada, valmistades selle kere titaanist, siis nõukogude insenerid valmistasid Mig-25 terasesulamist, kokpiti aga kuumuskindlast pleksiklaasist, mis pidi kiirendamisega kaasnevale kuumusele vastu pidama. Laiemaid tiibu polnud vaja mitte manööverdamisvõime jaoks, vaid pelgalt selleks, et rasket lennukit üldse õhus hoida.
Kokku toodeti neid hävitajaid aastail 1964-1984 ligemale 1200. Tänaseks on Mig-25 kasutusel veel Alžeerias ja Süürias, kuid isegi endine Nõukogude ruum on seda tüüpi lennukid vananemise tõttu juba maha kandnud.
