Selline kerakujuline kahuritorn asetses Teises maailmasõjas USA pommitajate kõhu all

Juba esimeses maailmasõjas avastati, et lennuk on hea vahend vastase positsioone luurata, peagi ilmnes vajadus ka lennukile kuulipildujat lisada. Kuidas sa aga tulistad vastast samal ajal, kui su lennuki ninas pöörleb propeller. Niisiis, vajas kuulipilduja ja propelleri tegevus sünkroniseerimist. August Euler olevat selle revolutsioonilise asjaga toime tulnud juba 1910. Kuid ikka veel aastakümneid püsis oht, et piloot võib õhulahingus omaenda propelleri ribadeks tulistada

Hävitajate kõrvale ilmusid aga sõjas ka pommitajad, esimesena 1912. aasta Esimeses Balkani sõjas. Teises maailmasõjas tegid juba pommitajad läbi suure edasimineku, ning ka nendele tuli kinnitada kuulipildujad.

Nii Sperry kui ka Emerson Electric töötasid ameeriklaste tarbeks välja kerakujulise kahuritorni, mis kinnitati ennekõike pommitajate Boeing B-17 Flying Fortress ja Consolitated B-24 Liberator kõhu alla. Sperry disain jäi peale, see eeldas aga lennukile kerakujulise kahuritorni kinnitamist, kuhu sisse roninud mees kasutas seal olevaid Browningu 0.50-kaliibriliseid kuulipildujaid, et vastaseid õhust maha võtta.

Mees, kes sellesse kahuritorni sisse puges, oli sunnitud võtma looteasendi, kukal ja pea vastu kumerat tagaseina, ning selles ebamugavas asendis kasutama paari kuulipildujaid, et lennukile tulejõudu anda. Kahuritornis polnud ka ruumi langevarju jaoks, kuigi mõned mehed siiski suutsid ka kõhule langevarjukoti kinnitada. On selge, et kui kuulipilduja laskemoon otsa sai, oli uuesti laadimine vajalik, aga siiski üsna ebamugav tegevus.

B-17 puhul (toodeti 1936-1945) asus kahuritorn lennuki all piisavalt kõrgel, et lennuk sellega maad riivamata startida sai. Kuulipildur ronis torni alles siis kui lennuk juba õhus oli. Kuid tegemist oli pigem enesetapja positsiooniga sõjas.

B-24 puhul (toodeti 1940-1945) muudeti torn aga juba sisse- ja väljaliigutatavaks, ehk lennuki õhkutõusul probleeme ei esineks. Ja pommitajal Consolitated B-32 Dominator (1944-1945) oli kaugjuhitavates tornides kokku juba 14 kuulipildujat. Laevastikul olid kahuritornidega erivariandid PB4Y-1 Liberator ja PB4Y-2 Privateer. Viimaste kahuritornidest üritati tabada ka näiteks allveelaevu.

B-24 oli küll suurema kiirusega ja paljudelt näitajatelt parem kui B-17, aga meeskonnad eelistasid selgelt pigem varasemat lennukit. Oma lennukauguselt oli siiski B-24 oluliselt etem Vaikset ookeani ületavatel pommituslendudel.

• Tuumapommid heideti 1945. a Hiroshimale ja Nagasakile aga juba uuematel pommitajatel Boeing B-29 Superfortress (1943-1946), mille kuulipildujad kasutasid oluliselt uuemaid lahendusi.

Varasemad Liberatorid kasutasid kahuritorne lennuki seljas ja sabas, nagu ka kuulipildujat kõhu all, kokku kuni kümmet kuulipildujat. Esmalt oli kõhu all Bendixi kahuritorn. B-24D lennukitele ilmus juba Sperry liigutatav kahuritorn kõhu alla. B-24H sai aga ninaosa "kasvuhoone" asemele ninas asuva kahuritorni, mis muutis lennuki oluliselt turvalisemaks.

Ford sai sõja ajal lennukite tootmisliinid nii tõhusalt käima, et lõpuks oli lennukeid B-24 valmis (kokku 18 482) juba kaugelt rohkem kui neid üldse vaja läks. Aga kõhualused kerakujulised kahuritornid kadusid koos nendega lõpuks ajaloo prügikasti.