Ah, sa r**sk! Kaotasin tuumapommi ära - napikaid ja intsidente ülirelvade ajaloost
Ah sa raisk! Midagi sellist mõtles 19-aastane Jefferey L. Plumb Arkansases Damascuse lähedases raketibaasis Launch Complex 374-7, kui ta oli 18. septembril 1980 pillanud käest neljakilose mutrivõtme ja see kukkus sügavale šahti, kus paistis USA suurimaid mandritevahelisi rakette. Titan II raketis oli termotuumalõhkepea W-53, suurim lõhkepea, mis üheski teises USA tuumaraketis.
Midagi teha enam ei olnud, metallikolakas purustas raketi kütusepaagi, see süttis ja plahvatas. Plahvatus tappis ühe inimese, hävitas raketišahti ja tuumapeaga raketiosa paiskus paarisaja meetri kaugusele, õnneks tuumaplahvatust ei järgnenud.
Mullu ilmus autorilt nimega Eric Schlosser raamat mineviku tuumarelvaintsidentidest Command and Control, raamatu sõnum on lihtne: on vaid ime, et tuumasõdu kogemata valla ei päästetud.
Tuumapomme on sattunud tulle, neid on sulanud, uppunud merre, plahvatanud kohtadel ja purunenud vastu maad. Kuid tõesti, ühtki kogemata esile kutsutud tuumapommi plahvatust maa peal pole seni nähtud. Pommide plutooniumi on küll lekkinud keskkonda, süvendades veelgi seda tuumasaastet, mida esile kutsunud tuumakatsetused. Pommide sisse on unustatud mutrivõtmeid ja muid sinna sobimatuid esemeid, nendega on ringi käinud täiesti kogemusteta inimesed.
Kõige kriitilisemaid hetki nähti tuumarelvadega 1950. ja 1960. aastatel, kui tuumasõda polnud mitte hüpoteetiline, vaid täiesti käegakatsutav oht. Ja kui keegi nüüd järeldab, et intsidente juhtus vaid USA pommidega, tasuks mitu korda järele mõelda. Teine osapool lihtsalt varjas ja vaikis kõikidest intsidentidest, ehk NSV Liidu võibolla veelgi hullematest intsidentidest ei tea me tänaseni midagi.
Jaanuaris 1966 olid USA õhujõud piinlikus situatsioonis. Hispaania kohal või lähistel oli lennuki küüdist kadunud tuumapomm. B-52 pommitaja oli põrganud kokku tankimislennukiga, mõlemad lennukid purunesid, kaheksa inimest sai surma ja lennukite tükid langesid 200 ruutkilomeetri suurusele alale. Kaks tuumapommi kukkus Palomaresi külasse, lõhkeainelaadung plahvatas ja pommidest levis keskkonda plutooniumi. Kolmas pomm hõljus langevarjuga ja leidis tee pehmesse savipinnasesse, ilma vigastusteta. Neljas pomm oli aga kadunud, seda ei leitud maa pealt ega esialgu ka merest. Nagu oleks otsinud nõela mitte heinakuhjast vaid tervelt heinakuhjade väljalt, pimedas, vahendab ajaleht Helsingin Sanomat.
Kaheksa kuud hiljem leiti pomm lõpuks üles, Atlandi ookeanist 800 meetri sügavuselt. Pommi üles tõstes läks aga tross katki ja pomm kadus uuesti merre. Nädal hiljem saadi teisel katsel lõpuks pommi väljatoomisega hakkama.
Sarnane intsident oli aastal 1958, kui B-47 pommitaja kaotas ruleerimisel Marokos ratta, Mark 36 vesinikpomm pardal. Tuletõrje tegi mis sai, aga leegid jõudsid ikka pommini, siis tuli juba ka päästjad evakueerida. Kaks ja pool tundi ootasid nad vesinkpommi plahvatust, pommi kütus süttis, aga ei plahvatanud. Kolm ja pool tundi hiljem julgeti asja lähemalt uurima minna - pomm ja lennuk olid kuumuse käes sulanud üheks suureks radioaktiivseks känkraks, samas, kui baasis polnud isegi kiirgusmõõtureid ja lennukiga tuli tegutseda sisuliselt pimesi. Suur osa sellest känkrast maeti samasse, stardiraja kõrvale.
Aastal 1968 kukkus aga alla pommitaja Thule lähistel Gröönimaal, kusjuures üks rikastatud uraani sisaldav tuumapomm on tänaseni jää alt leidmata. USA varjas pikka aega intsidenti isegi Taani eest. Ka USA Georgia osariigi rannikul Savannahi esisel on kuskil merepõhjas tuumapomm, mis kadus juba 1958. aastal. Samal aastal kukkus üks teine pomm Georgias Marc Bluffis aga ühe eramu tagaõuele, tekitades sinna 15-meetrise kraatri, õnneks polnud pommis tuumapead.
Tuumakatastroof oli palju lähemal 1961. aastal Põhja-Carolinas, kui alla kukkus kaks vesinikpommi. Ühe mehhanism töötas õigesti, avades langevarju ja tuues pommi tervena maa peale. Teine pomm aga kukkus maa peale, selle stardimehhanism käivitus, vaid üks viimane ja kõige tühisem turvaseade tõkestas 260 korda Hiroshima plahvatusest tugevama katastroofi.
Kuid ka uuemal ajal on intsidente ette tulnud. 2007. aastal oli ühte õppelennukisse laaditud kogemata tuumarelvi, mille kadumist laost ei märgatud enne, kui lennuk juba Põhja-Dakotast Louisianasse oli jõudnud.
Tuumaintsidendid NSV Liidus vaikiti kõik maha, need mis avalikuks tulnud olid aga tõeliselt suured, näiteks 1957. aasta radioaktiivsete materjalide töötluskeskuse Majak plahvatus Kõštõmis, mis saastas radioaktiivsusega 800 ruutkilomeetrit. Lääne meedia sai "Ida-Uurali tsoonist" teada 1979., NSV Liidu kodanikud alles 1989. aastal. Praegu asub seal nimeliselt looduskaitseala, mille külastamine on tugeva radioaktiivsuse tõttu keelatud.
Moskva on tunnistanud intsidente tuumaallveelaevadega, mitte tuumapommidega. 1968. aastal uppus nõukogude allveelaev K-129 koos meeskonna ja kolme tuumapommiga. Pole siiani teada, kas ameeriklastel õnnestus sealsed pommid merepõhjast ära tuua või lebavad nad siiani Vaikse ookeani põhjas. 1970. aastal võis samasugune intsident nõukogude allveelaevaga K-8 juhtuda Vahemeres ja 1983. aastal allveelaevaga K-429.
1977. aastal pillas aga nõukogude allveelaev K-171 Kamtšatka rannikul "kogemata" merre tuumaraketi, mis hiljem siiski merepõhjast ära toodi. 1986. aastal läks 16 tuumaraketiga põhja nõukogude allveelaev K-219. 1989. aastal läks kahe tuumatorpeedoga põhja aga allveelaev K-278 Komsomolets. Kui 2000. aastal uppus Vene allveelaev Kursk, ruttas Moskva aga kinnitama, et selle pardal tuumarelvi ei olnud.
1983. aasta 26. septembril leidis aset suur intsident, kui Nõukogude tuumarünnakuhoiatuse süsteem andis valehäire ja vaid ühe ohvitseri valmisolek asi siiski üle kontrollida hoidis ära üleilmse tuumakatastroofi. Sel ajal valitses NSV Liitu KGB-taustaga Juri Andropov, kelle ajal oli kogu riik paranoiliselt veendunud, et USA on kohe-kohe ründamas, kulmineerudes Lõuna-Korea reisilennuki allatulistamisega Sahhalini lähistel 25 päeva varem.
