NASA asteroidijaht sai võimalikuks muuhulgas tänu Eesti astronoomi tööle
Nii nagu maanteerattur peab suure hoo pealt haarama veepudeli teeäärselt lauakeselt, nii peab kiirusega 100 000 kilomeetrit tunnis kulgev kosmoseaparaat OSIRIS-Rex tulema toime asteroidilt pinnalt proovi võtmisega, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Õnneks liigub ka sihikule võetud asteroid 101955 Bennu oma orbiidil sama kiiresti. OSIRIS-Rex läheneb aeglaselt asteroidile, kuni see jääb sondi 3,35 meetri pikkuse robotkäe haardeulatusse. Käsi sirutub välja, puudutab Bennu pinda ning purskab välja pisut lämmastikku.
See gaasipurse peaks robotkäe konteinerisse paiskama 60 grammi kuni 2 kilo lahtist asteroidipinnast ehk regoliiti, materjali kogumiseks on aega vaid viis sekundit.
Seejärel OSIRIS-Rex eemaldub Bennust, paigutab kogutud proovi spetsiaalsesse kapslisse ning alustab teekonda tagasi Maale, et toimetada asteroidiproov teadlaste töölauale.
Nõnda võiks lühidalt kirjeldada tänavu 8. septembril kanderaketi Atlas V turjal startinud OSIRIS-Rexi missiooni. NASAle on see esimene katse tuua Maale vähemalt peotäis asteroiditolmu.
Jaapani kosmoseagentuuri sond Hayabusa maandus juba 2005. aastal asteroidile 25143 Itokawa. Ehkki pinnaseproovi kogumine ei õnnestunud päris nii nagu plaanitud, toimetas Hayabusal 2010. aastaks Maale siiski 1500 terakest asteroiditolmu.
OSIRIS-Rexi ülesannete hulka kuulub ka Bennust täpse kaardi koostamine ning tema orbiidi täpsustamine. Viimane peaks andma vastuse küsimusele, kas see 492-meetrise diameetriga taevakeha on Maaga kokkupõrkekursil.
Kosmoseaparaat on põhikonstruktsioonilt kuubikujuline mõõtmetega 2,44 x 2,44 x 3,15 meetrit. See on üle võetud sondilt Stardust, mis tõi 2006. aastal Maale komeedi sabast kogutud osakesi.
OSIRIS-Rexi varustusse kuuluvad kolm kaamerat Bennu iga rakursi alt pildistamiseks, kõrgusmõõtja topograafilise kaardi koostamiseks ning spektromeetrite komplekt asteroidi keemilise koostise määramiseks.
Kõige erilisem instrument on aga sondi robotkäsi. Selle konstrueerimise vajadust lähtus tõsiasjast, et pisikese asteroidi gravitatsioon on nii tühine, et taevakehale on peaaegu võimatu maanduda – sondi ähvardab risk asteroidilt lihtsalt avakosmosesse tagasi põrgata.
Automaatkäe otsas asuvasse mahutisse paiskab pinnaseosakesi lämmastikupurse. Kui esimene katse proovi võtta ebaõnnestub, siis jätkub sondil lämmastikku ka teiseks ja kolmandaks ürituseks.
Teadlaste rehkendused ja Maa peal tehtud katsed lubavad loota vähemalt 60 grammi asteroidimaterjali kogumist. Kui kõik läheb hästi, peaks kapsel selle prooviga Maale jõudma 2023. aasta septembris.
Asteroidi kurss muutub
Bennu kuulub nende asteroidide kilda, mille kokkupõrge Maaga ei ole täielikult välistatud. Kui see oht peaks umbes 2182. aasta paiku realiseeruma, siis võrduks 500-meetrise asteroidi Maale langemine 80 000 Hiroshimale heidetud tuumapommi plahvatusega.
Seepärast on OSIRIS-Rexi ülesandeks Bennu orbiidi täpsustamine. Iseäranis keskendub sond nn Jarkovski efekti mõõtmisele. Pöörlev asteroid nimelt saab oma „päeval“ Päikeselt soojust, „öösel“ aga kiirgab selle maailmaruumi.
Asteroidi „pealelõunane“ külg kiirgab rohkem energiat kui jahe „hommikune“ külg ning kiirgusliku tasakaalu säärane häire nihutab asteroidi väga aeglaselt ühele või teisele poole, sõltuvalt selle pöörlemise suunast. Efekti suuruse määramine aitab otsustada, kas Bennu on Maale tõesti ohtlik.
Ivan Jarkovski oli Tsaari-Venemaa raudteeinsener, kes jäi hoolimata oma astronoomiahuvist eluajal üldsusele tundmatuks.
Tema kirjutis päikesekiirguse mõjust asteroidide jt väikeste taevakehade trajektooridele oleks küllap samuti tähelepanuta jäänud, kuid õnnekombel luges seda 1909. aastal tulevane Eesti astronoom Ernst Julius Öpik. Aastakümneid hiljem meenutas Öpik seda kirjutist oma publikatsioonides ning tõi Jarkovski efekti sellega teaduskäibesse.
NASA plaanidest asteroidide uurimisel loe lähemalt novembri Imelisest Teadusest
