Rolls-Royce'i Dawn ja Ghost ehk kõik, mis on vaja unistuste tööpäevaks istumise alla

Kui käes on korraga koguni kaks Rolls-Royce’i, aega terve päev ja marsruudi valikul vabad käed, on see autoajakirjanikule tõeline unistuste tööpäev. Kolm eesti ajakirjanikku just sellise võimaluse said ning korraldasid endale ühel augustipäeval Riias ja Jurmalas Rolls-Royce’i perekonna kahe mudeliga isikliku unistuste (töö)päeva.

Vahendab Accelerista

Päikeseline ja soe ilm ahvatlesid magistraalidelt kõrvale keerama ning kaasliiklejad polnud kitsid oma poolehoidu näitama – olla populaarsuse tipul ja RR roolis – mida sa hing veel tahta oskad! Sõidame!

Tegelikult pole Rolls-Royce üldse auto. Või õigemini on, aga alles teises järjekorras. Auto teatavasti on iseliikuv transpordivahend. Rolls-Royce, sõltumata mudelist, on aga auto kuju võtnud rahulolutunne.

Tõsi, selle materialiseerunud rahuloluga saab ka liikuda punktist A punkti B, ent ükski inimene ei vaja Rolls-Royce’i transpordivahendina. Rollse ostetakse hoopis teisel eesmärgil. Eesmärgi saavutamisel. Eduka äritehingu äramärkimiseks. Staatusesümboliks.

See viimane punkt tekitab aga huvitava vastuolu. Üldiselt me ju teame (või arvame teadvat), et ülikallid luksusautod on väga tagasihoidliku välimusega. Seda kinnitab ka statistika – suurem osa Rollse värvitakse mustaks. Nagu mullu ja muistegi. Lähis-Idas on kliima tõttu eelistatud valge värv, aga sedagi ei saa karjuvate toonide sekka arvata.

Aga vaadake või meie proovisõiduautosid, eriti Dawni türkiissiniseid külgi. Pole just tagasihoidlik ega konservatiivne, pigem väljakutsuv. Isegi punane või kollane või kriiskavates kontrasttoonides Rolls pole tänapäeval miski erand. Või kuidas on sellega?

Rolls-Royce’i ajaloo suurim üksiktellimus (mis praegu peaks juba täidetud olema) koosnes 30 pika teljevahega punasest Phantomist, millel istmed musta-valge-ruudulised. Autod sõidutavad ühe Macau kasiinohotelli kliente.

Ühest küljest väljendab selline värvivalik Rollsi omanike-kasutajate sõnumit muule maailmale: mind absoluutselt ei huvita, mida teie minust arvate, sest reeglid määran siin mina!

Teisalt on Rollsid vastupandamatuks peibutuseks paljudele äkkrikastele: Ida-Euroopa suurerastajatele, Hiina internetimiljonäridele, Ameerika gängstaräpparitele jne. Kaudselt toetab seda teooriat ka Rolls-Royce’i populaarsus sellistes „hea maitse bastionides“ nagu Moskva, Hongkong või Las Vegas.

Aga taas – kes oleme meie, et seda nähtust kritiseerida? Kui keegi tahab osta Rolls-Royce’i, millel on rohelised küljed ja kollane, lillade mummudega katus, peab ta selle saama. Kliendi soov on seadus (loe: maasvedelev raha tuleb üles korjata) nagu igas normaalses bisnises. See pole ju nõukaaegne söökla, kus viinereid sai ainult koos hapukapsaga, aga mitte kartulisalatiga, mille lisandiks oli ette nähtud kotlet.

Loe edasi siit