NELJA AASTAGA ISESEISVAKS: 1990 – Eesti Kongress, ülemnõukogu ja Savisaar kivina nende vahel
1990 algas Eesti üleminekuperiood, mis lõppes iseseisvuse taastamisega poolteist aastat hiljem, kuid kaks rahvaesindust Eesti Kongress ja Ülemnõukogu tegelikult üksmeelt enne 20. augustit 1991 ei leidnudki. Edgar Savisaar ehitas üht riiki, Eesti Komitee ehitas teist.
[Hea lugeja, kui sa osalesid mõnel toonastest üritustest ja sul on olulist informatsiooni lisada, palun kommenteeri artikli all, või saada teave autorile heiki.suurkask@delfi.ee]
1990
Kuigi nn laulev revolutsioon oli toimunud juba kaks aastat varem, oli 1990. aasta alguses kommunistlik partei ikka veel võimul, ning kuigi eelmise aastaga oligi partei liikmeskond vähenenud 5504 liikme ja liikmekandidaadi võrra, oli 1990. aasta alguseks komparteis ikka veel 105 614 liiget ja 681 liikmekandidaati. Alles 1990. aasta alguses, kui oli juba ilmne, et Eesti Kongressi valimisi peatada pole võimalik, algas massiline NLKP-st välja astumine.
JAANUAR:
1. jaanuarist oli Eesti täielikul isemajandamisel, kuigi peamised majandushoovad, ennekõike raharinglus on endiselt Moskva käes, NSV Liidu riigipanga kontrolli all. Tööd alustas Eesti Pank.
6.-21. jaanuaril loodi muinsuskaitsjate baasil Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (juhatuse liikmed Kalle Eller, Tõnu Remma, Ilmar Palias, Andres Heinapuu, Kaido Kama, esimees alates 9. juunist Enn Tarto). Asutajaliikmeid 21.
11.-12. jaanuaril algatati ja 19. mail asutati Eesti Sotsiaaldemokraatlik Iseseisvuspartei (ESDIP), algatajad: Ülo Kaevats, Marju Lauristin, Peet Kask, Mihkel Pärnoja, Rein Ruutsoo, Mart Tarmak, Rein Veidemann, Peeter Vihalemm, Rein Vihalemm, Ülo Vooglaid, esimees 12. jaanuarist Marju Lauristin, abiesimees Rein Veidemann.
Jaanuaris provotseeriti Bakuus armeenlastevastane pogromm, hukkus 90 inimest, millele vastates nõukogude armee tappis veel ligemale 140 inimest.
16. jaanuaril valiti Tallinna linnapeaks Hardo Aasmäe. Vastaskandidaat Lembit Linnupõld sai 20, Aasmäe (Rahvarinne) 38 häält.
20. jaanuaril loodi peaminister Indrek Toome juhtimisel seniseid mõjukaid kommuniste koondav ühendus "Vaba Eesti", mis parteiks küll ei hakka, aga muutub tegelikult peamiseks niiditõmbajaks ka järgmises ülemnõukogus nn "sõltumatute demokraatide" nime all. Asutajate hulgas näiteks Lembit Linnupõld, Toomas Alatalu, Jaak Allik, Siim Kallas, Rein Otsason, Mart Siimann, Arvo Sirendi, Mikk Titma jt.
25. jaanuaril saab Plaanikomitee esimees Savisaar majandusministriks. Plaanimajandust enam ei ole, aeg ise majandama hakata.
25. jaanuaril algatati Eesti Maa-keskerakonna (EMKE) loomine, algatajate seas ka Ott Kool, Jaan Leetsar, Alar Maarend, Arvi Kallakmaa, Villu Müüripeal, Heldur Peterson, Ivar Raig, Ülo Russak, Olev Saveli, Paul Varul, jt. Hiljem küll selgub, et koostöö maaliitlastega ei suju ja need hakkavad oma teed otsima.
Kirde-Eestis levitavad Moskva-meelsed jõud nn autonoomse oblasti ideed, kuid Transnistria-stiilis konfliktikollet luua ei õnnestu. Eesti NSV ülemnõukogu presiidium asub 31. jaanuaril Eesti NSV territoriaalset terviklikkust kaitsma.
VEEBRUAR:
1. veebruaril laskis valitsus kohalike elanike ostujõu kaitseks käibele personaalsed ostukaardid, mis tõestaksid inimeste sissekirjutust Eestis.
1. veebruaril võtab Noorte Hääl endale nimeks Päevaleht. Enam pole ka tegemist komsomoli häälekandjaga.
2. veebruaril Tartu rahu aastapäeval Tallinan linnahallis kokku kutsutud kõigi tasandite rahvasaadikute kogu toetab Eesti iseseisvumist lähtudes Tartu rahu kehtivusest.
17. veebruaril taastati Järvakandis Eesti Kaitseliit, juhatuses Mare Kingo, Peeter Ilus, Kalle Eller, kaitseliidu ülemaks saab edaspidi Eller. Asutamisel kohal 125 inimest, hiljem tulevad paljudes kohtades Kaitseliidu taastamisele appi ka kodanike komiteed.
Püüd 1931. aasta Kaitseliidu põhikirja järgida viib Elleri hiljem koostööle eksiilvalitsuse kaitseministri Jüri Toomepuuga, kes hakkab Kaitseliidu juhtidele ohvitserikraade andma, paraku Eestis ei taha neid auastmeid keegi tunnistada. ERSP-ga läheb Eller tülli juba aprillis. On ka neid, kes kahtlustavad üht kaitseliidu juhatuse liimetest koostöös KGB-ga.
19. veebruaril rehabiliteeriti ülemnõukogu presiidiumi otsusel 60 000 nõukogude repressiooniohvrit.
Alles 23. veebruaril kaotatakse konstitutsiooni paragrahv, mis annab komparteile võimumonopoli. ERSP ja enamiku uute parteide jaoks on siiski juba hilja Ülemnõukokku kandideerida. ERSP liikmed viimase ülemnõukogu valimistel ei osale.
24. veebruarist kuni 1. märtsini peeti kodanikualgatusel Eesti Kongressi valimised, osales 557 613 EV kodanikku ja 34 345 kodakondsuse taotlejat. Valiti 464 saadikut kodu-Eestist ja 35 välis-Eestist, pluss 43 kodakondsuse taotlejate poolt.
Kolm suurimat rühmitust on Rahvarinne (siinse autori andmetel 140+16 kohta), Muinsuskaitse Selts (137+4) ja ERSP (93+5). Märgatava esinduse saavad ka ERL (16+3), Töökollektiivide Liit (14+0), ELDP (13+1), Memento (10+1). Kommuniste ikka veel 42+13, aga nende partei lakkas peagi eksisteerimast. Kuna valimised ei toimunud erakondlikult, on täpset mandaatide jagunemist võimatu arvutada, pealegi kuulus enamik saadikuid mitmesse ühendusse korraga. Küll oli valimissedelil iga kandidaadi taga ka märkus tema erakonda või liikumisse kuulumise kohta.
26. veebruaril kohtusid EV kodanike peakomitee ja Rahvarinde eestseisus ja lubasid omavahel koostööd teha. Pärast ülemnõukogu valimisi see kokkulepe küll unustati.
MÄRTS:
1. märtsil reorganiseeriti eksiilvalitsuse kooseisu, peaminister presidendi ülesannetes oli Heinirich Mark Rootsist, peaministri asetäitja Enno Penno Rootsist, välisminister Olev Olesk USA-st, kaitseminister Jüri Toomepuu USA-st.
1. märtsiks 1990 oli kodanike komiteedes registreeritud kokku 790 000 EV kodanikku ja 60 000 kodakondsuse taotlejat. Näiteks Valgas oli Jaan Ersto registreerinud ligi 11 000, Nõmmel Ahti Mänd 8000 inimest. Nõmme EKK tervikuna on kirja pannud 75 000, Tartu EKK ligi 72 000, Pärnu EKK ligi 40 000, Lasnamäe EKK 33 000, Mustamäe EKK 31 000, Jõhvi EKK 21 000, Viljandi EKK 21 000 inimest. Sealjuures on Lasnamäe EKK kirja pannud ka 23 549 kodakondsuse taotlejat.
2. märtsil asutati Tiit Made juhtimisel Eesti Ettevõtjate Erakond. Aseesimees Ants Veltson.
Ööl vastu 6. märtsi murti sisse EV kodanike peakomitee ruumidesse ja varastati seal olnud arvutid, koos informatsiooniga Eesti Kongressi valimiste kohta. Süüdi mõisteti hiljem neli noormeest, kuigi oli ka põhjust kahtlustada KGB kätt.
9. märtsil Liberaalne Rahvaerakond ja Vabad Demokraadid ühinevad Eesti Liberaldemokraatlikuks Parteiks, esimees Paul-Eerik Rummo. Asutajaliikmeid 249.
10. märtsil loodi Vabariikliku Erakonna algatuskeskus, augustis võetakse nimeks Vabariiklaste Koonderakond. Algatajaid: Matti Päts, Leo Štarkov, Mart Nutt, Ülo Pärnits, Ott Sandrak, Peeter Ello, Ülo Nugis, Endel Lippmaa, Valeri Kalabugin, Anne Eenpalu, Indrek Kannik, Agu Laius, jt.
11. märtsil tuleb Estonia kontserdisaalis kokku Eesti Kongress, istungit juhatasid Endel Lippmaa (TKL) ja Rein Tamme (ERR). Kuulutati välja üleminekuperioodi, kindlate sammudega iseseisvuse taastamiseks. Eesti piiriks jäägu Tartu rahu piir. Paljud välis-Eesti delegaadid ei saanud Eestisse sissesõiduluba. Istungil oli kohal ka hilisem Rootsi peaminister Carl Bildt. Kaitseliit oli esimest korda oma relvastamata valvega Estoniat turvamas.
Arvo Valtoni, Hando Runneli, Enn Tarto, Tõnn Sarve ja Aivo Lõhmuse ettepanek, Eesti iseseisvus kohe Eesti Kongressil taastatuks kuulutada, ei leidnud toetust.
Eesti Komitee koosseisu valiti 71 (+7 hääleõiguseta) liiget, suurim fraktsioon on ERSP, mille liige Tunne Kelam valiti 42 häälega Eesti Komitee esimeheks. Eesti Komitee aseesimeesteks valiti Sirje Endre ja Kaido Kama, sekretäriks Eve Pärnaste. Eesti Komitee välisdelegatsiooni juhiks Endel Lippmaa.
Samal päeval kuulutab Leedu end iseseisvaks. Moskva pani Leedu blokaadi alla. Eestis toetab Rahvarinne nn Leedu teed, ehk ENSV kuulutamist Eesti Vabariigiks, Eesti Komitee peab enne vajalikuks nõukogudeaegsest järjepidevusest vabaneda.
14. märtsil sai NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov ka NSV Liidu presidendiks, ühendades riigi tähtsaimad ametid.
18. märtsil valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu. Kõik NSV Liidu kodanikud Eestis said õiguse valida ülemnõukogusse 105 liiget, kuigi neli kohta on reserveeritud okupatsioonivägedele. Valimised on peaaegu vabad.
19. märtsil algasid Stockholmis igaesmaspäevased miitingud Eesti iseseisvumise toetuseks (jätkudes 1991. aasta augustini).
23.-25. märtsil lõheneb Eestimaa Kommunistlik Partei, nn iseseisva EKP esimeheks nimetatakse Vaino Väljas, esimeseks sekretäriks saab aga saab Enn-Arno Sillari, teise poole, 26. märtsil loodud nn “ööpartei” liidriks impeeriumimeelseid esindav Aleksandr Gussev, hiljem Lembit Annus.
Väljase-Sillari leeriga on mai alguseks ühinenud vaid 1742 kommunisti. Gussevi-Annuse leer väitis koondavat 35 000 kommunisti. Ülemnõukogus oli tugevalt esindatud vaid viimane pool. Ülejäänud kokku ligi 105 000 NLKP liikmest Eestis jäid seega parteituiks.
26. märtsil taasavatakse Tallinn-Helsingi lennuliin.
29. märtsil kokku tulnud Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel 84 poolthäälega, juhatajaks aga Ülo Nugis 56 poolthäälega. Juhataja valimisel saab Rahvarinde kandidaat Marju Lauristin lüüa häältega 45:56.
Rahvarinde saadikugruppi (esimees Enn Põldroos) koondus esialgu 43, maasaadikute gruppi (Heldur Peterson) 31, "võrdsete õiguste" saadikugruppi (Pavel Panfilov) 16, õigusliku järjepidevuse gruppi (Kaido Kama) 15, Loomeliitude saadikugruppi (Jaak Jõerüüt) 10, vabariiklaste saadikugruppi (Mart Laar) 10 saadikut, kuigi iga saadik võis kuuluda korraga kahte gruppi. Päev hiljem loodi veel NLKP liikmete saadikugrupp (Lembit Annus) 12 liikmega.
30. märtsil kiitis ka Ülemnõukogu heaks üleminekuperioodi iseseisvuse taastamiseks, koostöös Eesti Kongressiga. Nn Leedu tee ei leidnud toetust.
3. aprillil valis ülemnõukogu peaministriks Edgar Savisaare. Järgnevalt kinnitati ükshaaval ametisse ka uue valitsuse ministrid, välisministriks sai Lennart Meri, majandusministriks Jaak Leimann. Savisaare esitatud ministrikandidaadid kiideti ülemnõukogus ükshaaval heaks, välja arvatud sideministri kandidaat Toomas Sõmera ja rahandusministri kandidaat Enn Roose, kelle asemele Savisaar pidi uued kandidaadid leidma. Ühtlasi tuli ka seniseid Eesti NSV ministeeriumeid ühendada ja ümber korraldada, protsessina, mis oli alanud juba 1989. aasta detsembris.
Meri vastu oli ülemnõukogu väliskomisjon Indrek Toome juhtimisel. Sisuliselt sai Eesti lõpuks kaks välisministrit - idaministri Lippmaa ja välisministri Meri. Venemaa-poliitika alguses välisministeeriumi alla ei kuulunudki.
Probleemiks kujunes kohe, et peaministri valikusse Eesti Kongressi ei kaasatud. Eesti Komiteesse kuulusid küll ministritest Lippmaa, Savisaar, Meri ja Frey, aga Savisaar eelistas sellest alates Eesti Kongressi sisuliselt ignoreerida. ENSV konstitutsiooni järgi allus valitsus siiski ülemnõukogule, ka seadusandlik võim jäi selle kätte.
6. aprillil mõrvati Türil Eesti Kongressi saadik, kirikuõpetaja Harald Meri. Mõrv on tänaseni lahenduseta, oli põhjust kahtlustada poliitilisi ajendeid. Ta oli tegelenud ka küüditajate andmebaasi koostamisega. 10. aprillil moodustas ülemnõukogu ka erikomisjoni selle kuriteo uurimiseks Enn Leissoni juhtimisel, kuid selgust asjas ei saadagi.
7. aprillil asutati Eesti Maa-Keskerakond, esimeheks sai Ivar Raig, volikogu esimeheks Jaan Leetsar, aseesimees Liia Hänni.
8.-13. aprillini toimusid Lätis Läti Kodanike Kongressi valimised samadel alustel meie Eesti Kongressi valimistega. Seal valis 707 772 Läti õigusjärgset kodanikku ja 28 910 kodakondsuse kandidaati kokku 232-kohalise alternatiivse rahvaesinduse.
12. aprillil asutati Eesti ametiühingute keskliit, juhiks Siim Kallas. Nõukogudeaegset ametiühinguliikumist riikliku võimustruktuurina enam ei olnud, kuid ühtlasi nõrgenes ka tööliste tegelik kaitse.
12. aprillil otsustas ülemnõukogu, et oma rahale üleminek toimub 24. detsembril 1990. Rahareformi ettevalmistuseks moodustati 13. aprillil komisjon ülemnõukogu majanduskomisjoni esimehe Ants Veetõusme juhtimisel.
19. aprillil Rüütli, Savisaare ja Lippmaa kohtumine Gorbatšoviga, Moskva polnud valmis Eesti iseseisvust arutama.
Aprillis sai Rahvarinde liikmest Mart Tarmakust valitsuse ametlik esindaja Leedus.
MAI:
4. mail võttis Läti vastu otsuse iseseisvuse taastamisest, sisuliselt samuti üleminekuperioodi kehtestades.
7. mail moodustas valitsus komisjoni, et uurida oma rahale ülemineku otstarbekust. Taustal Savisaare ja Otsasoni vaheline vaen. Detsembris rahareformi ei tulnudki.
8. mai ülemnõukogu seadus Eesti sümboolikast, loobuti riigi nimest Eesti NSV, ametlikuks nimeks sai Eesti Vabariik. Eesti Komitee pidas nimevahetust siiski ennatlikuks.
8. mail valis ülemnõukogu ka uue ülemkohtu liikmed, juhiks juba aprillist Jaak Kirikal. Hakati seni totalitaarse korra tööriistaks olnud kohtuvõimu reformima.
12. mail Leedu ülemnõukogu liider Vytautas Landbergis, Läti ülemnõukogu liider Anatolijs Gorbunovs ja Eesti ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel taastavad Balti riikide nõukogu. Kolm ülemnõukogu süvendavad omavahelist koostööd.
15. mail üritas interliikumine vallutada Toompead, Savisaare appikutse rahvale raadios "Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!"
Tuhanded Savisaare toetajad, aga ka näiteks Harjumaa ja Läänemaa kaitseliitlased tulid appi, kuigi igasugune kontakt Toompeal asuva valitsuse ja Kaitseliidu vahel puudus. Eestlaste mass muutis interliikumise edasise pealetungi võimatuks, pealegi polnud neil ka selget sihti kohe võimu haarata. Toompea loss jäi hõivamata.
16. mail asub Savisaar looma Kodukaitset, selle juhiks saab Andrus Öövel. Tuhanded mehed vastavad kutsele. Kujuneb ka rivaliteet Kodukaitse ja Kaitseliidu vahel.
25. mail Eesti Kongressi teine istungjärk, ilmneb selge konflikt Rahvarindega. Savisaar esitab küll ettekande, aga on selge, et tal pole Eesti Kongressil piisavat toetust ja ta isegi ei soovi seda.
26. mail interliikumise kongress Kohtla-Järvel.
26.-27. mail peeti Rahvarinde II kongress, eestseisusse valiti 15 inimest: Hardo Aasmäe, Heinrich Ausmees, Andres Ehin, Ignar Fjuk, Kostel Gerndorf, Mati Hint, Arvo Junti, Oleg Kangur, Peet Kask, Ülo Laanoja, Aadu Must, Henn Sarv, Edgar Savisaar, Enn Soovik, Sulev Vallner. Rahvarinde juhtida oli valitsus, kuid puudus selge enamus nii Ülemnõukogus kui ka Eesti Kongressis. Erinevate tasandite rahvasaadikute kotta kuulus 65 rahvarindelast.
29. mail sai Boriss Jeltsin Venemaa ülemnõukogu esimeheks.
JUUNI:
1. juunil EDL’88 nimetab end parteiks Eesti Demokraatlik Liit. Juhiks Miina Hint.
7. juunil sai senine Eesti õigeusu kiriku pea Aleksius II kogu Venemaa patriarhiks.
13. juunil ülemnõukogu võtab vastu omandiseaduse.
17. juunil laevaga Nord Estonia taaskäivitati regulaarne laevaliiklus Eesti ja Rootsi vahel (pärast katkemist 1944).
29. juunist 1. juulini peeti 21. üldlaulu- ja 14. üldtantsupidu, mis organiseerimistööde alguses pidanuks veel pidutsema ENSV 50-aasta juubelit, aga ENSV-nimelist moodustist enam ei olnud.
Juunis-septembris ilmus raamatusarjas Ausalt ja Avameelselt kõiki selleks ajaks tegevust alustanud parteide tutvustus, enamik sai alles esimese võimaluse oma vaateid avalikkusele tutvustada.
JUULI:
2. juulil püüab Moskva takistada Eesti iseseisvuspüüdlusi harukondadevahelise assotsiatsiooni Integral loomisega.
7.-8. juulil nõukogude armee jõudemonstratsioon Toris saksa vägedes teeninud sõjaveteranide kokkutuleku vastu. Eesti võimudel polnud soomustehnika peatamiseks midagi teha.
27. juulil teatavad Eesti, Läti ja Leedu ülemnõukogude juhid, et nad ei ühine liidulepingu kõnelustega Moskvas. 3. august asuti Moskvas tegelikult uut liidulepingut arutama, 7. augustil annulleeris Eesti Ülemnõukogu oma 16.11. 1988 langetatud otsuse liidulepingu kohta. Eesti ei kavatsenud enam uude NSV Liitu ühineda.
AUGUST:
1. augustil Savisaare-Bakatini kokkulepe vabastab Eesti siseministeeriumi Moskva alluvusest. Jätkus miilitsa reorganiseerimine politseiks.
7. augustil loeb ka Ülemnõukogu Eesti - NSV Liidu suhete aluseks Tartu rahu.
15. augusil algatati ja 22. septembril asutati peamiselt Töökollektiivide Liidu ja ühenduse Res Publica baasil Vabariiklaste Koonderakond, esimees Leo Štarkov. Abiesimehed Matti Päts, Anne Eenpalu ja Mart Nutt.
15. augustil toimusid Eesti - Venemaa kõnelused. 23. augustil algasid Eesti ja NSVL valitsustevahelised konsultatsioonid, mis septembris küll katkesid.
20. augustil ümberreastumine Ülemnõukogus, nüüd tohib iga saadik kuuluda vaid ühte fraktsiooni:
- Rahva-keskfraktsioon (Ignar Fjuk) 14
- Sõltumatute demokraatide fraktsioon (Ülo Uluots) 13
- Sotsiaaldemokraatlik (Rein Veidemann) 9
- Virumaa (Pavel Grigorjev) 7
- Kristlik-demokraatlik (Mart Laar) 6
- Liberaal-demokraatlik (Jaak Jõerüüt) 6
23. augustil võttis kaitseliidu Tamme kompanii (kraanat juhtis Harri Henn) Tartus maha Lenini kuju, linnavalitsus tahtis esimese hooga kuju tagasi panna, kuid pidi taganema.
Setud käisid aga Tallinnas Eestiga taasühendamist nõudmas.
25.-26. augustil toimus ERSP 3. suurkogu Tallinnas Poliitharidusmajas, esimehena jätkas Lagle Parek. Juhatuses Jüri Adams, Tunne Kelam, Avo Kiir, Mati Kiirend, Tiit Madisson, Viktor Niitsoo, Kalju Oja, Eve Pärnaste, Vardo Rumessen, Maris Sarv.
Augustis määrati Jüri Kahn Moskvas asuva Eesti valitsuse ametliku esinduse juhiks. Aasta hiljem sai temast suursaadik Moskvas.
SEPTEMBER:
Septembris kadus dotatsioon liha- ja piimatoodetele, põhjustades järsu hinnatõusu, aga veelgi järsema toodangu vähenemise. Äripäev tegi 1990. aasta sügisel ka kokkuvõtteid, mida liha- ja piimatoodete hinnatõus kaasa tõi. Veiseliha nõudlus vähenes kolm korda, nõudlus läks üle sealihale. Keeduvorsti populaarsus kahanes kaks korda. Piimatoodete tarbimine jäi siiski samaks, ka võile polnud turul aseainet. Kuid see oli vaid sissejuhatus 1991. aasta hinnarallile.
3. septembril korraldati Kaitseliidu õppus Riigipiir’90, loodi inimkett Tartu rahu piiril Komarovka küla joonel ja paigaldati ka uued piiripostid (kuigi ka vanad postid olid kohati veel paigal), mis ajas nii Venemaa kui ka siinse valitsuse raevutsema. Kalle Elleri vastu polnud usaldust ka Eesti Komitees, kuigi Kaitseliit Eesti Kongressile ei allunudki. 10. novembril võeti Kalle Eller kaitseliidu juhi kohalt maha.
Septembris sündisid Ülemnõukogus veel fraktsioonid:
- Kommunistlik fraktsioon (Lembit Annus) 7 kohta
- Maarahva saadikurühm (Lembit Arro) 7
- Roheliste saadikurühm (Vello Pohla) 6
- Võrdsete õiguste eest (Pavel Panfilov) 6
- Koostöö (Aleksandr Labassov) 6
- Eesti Maa-keskerakonna saadikurühm (Ivar Raig) 7
5.-6. septembril toimus Tartus nõupidamine, millega algatati Esindamata Rahvaste Organisatsiooni loomine, see asutati 11. veebruaril 1991 Haagis. See rahvusvaheline organisatsioon töötab tänase päevani, koostöös ÜRO-ga. Algatajad Eesti Kongressi poolelt Linnart Mäll, Kalju Oja ja Enn Tarto.
8. septembril ESDIP (Marju Lauristin, 134 liiget), EDTE (Vello Saatpalu, 66 liiget), siinsed vene sotsiaaldemokraadid (Jossif Jurovski, 44 liiget) ja sotsialistide välismaa koondis (Johannes Mihkelson) ühinesid Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Parteiks, esimees Lauristin. Abiesimehed Ülo Laanoja, Boris Voronov, peasekretär Andres Mandre. Auesimeheks Johannes Mihkelson Rootsist.
Oktoobris loodi ka Eesti Roheline Erakond, esimees Vello Pohla. Roheliste liikumises rivaalitses juba kaks parteid. Eesti Kongressis oli esindatud vaid Eesti Roheline Partei, ülemnõukogus oli mõlemal üks liige.
11. septembri seadus tööteenistusest pidi asendama ajateenistust Nõukogude armees. Nõukogude armee ei saanud enam värbamise norme täis. Jaanuaris 1991 on sellest juba avalik konflikt lahti.
13. septembril moodustas ülemnõukogu omandi- ja maareformi komisjoni, mis viib vastavate seaduste vastuvõtuni 1991. aastal.
20. septembril ülemnõukogu võttis vastu politseiseaduse.
OKTOOBER:
2. oktoobril kohtus välisminister Lennart Meri USA riigisekretäri James Bakeriga. 12. oktoobril kohtusid Savisaar ja Meri Valges Majas president George W. Bushiga, Meri joonistas risti Valge Maja gloobusele, et näidata head kalajõge Kamtšatkal.
15. oktoobril kaotati Eestis riiklik dotatsioon põllumajandustoodetele. Kiirenes järsk hinnatõus. Järgmisel aastal vähendasid kolhoosid-sovhoosid aga järsult põllumajandustoodete tootmist.
22. oktoober määras Ülemnõukogu majanduspiiriks senise ENSV piiri. Valvet seal hakkas korraldama Kodukaitse. Juba 1. oktoobril oli alustatud piirivalvekursustega. 25. oktoobril asusid kontrollpunktid piiril tööle. 1. novembrit peetakse piirivalve taastamise päevaks.
Oktoobris teravnes Eestis konflikt, nn "Eesti Watergate" välisminister Lennart Meri ja ülemnõukogu esimehe (keda meedia tituleeris juba agaralt presidendiks) Arnold Rüütli vahel. Rüütel polnud rahul, et Meri teda välispoliitikas piisavalt ei esinda, Meri aga väitis, et Rüütli kontaktisik Kalle Tenno (endine ENSV välisministeeriumi töötaja) ajab asju USA-s CIA-ga seotud firmat kasutades. Taustal oli ka kahtlus, et Rüütel üritab enda kätte rohkem võimu koondada. Rüütel pidi järele andma.
30. oktoobril käisid Indrek Toome, Vardo Rumessen ja Toivo Kuldsepp kohtumas eksiilvalitsuse juhtide Enno Penno ja Mihkel Mathieseniga.
NOVEMBER:
4. novembril Eesti Komitee ja ühenduse Vaba Eesti esindajate (vastavalt Sirje Endre, Kaido Kama, Tunne Kelam, Vardo Rumessen ja Jaak Allik, Siim Kallas, Toivo Kuldsepp, Indrek Toome) ühine avaldus nõuab Savisaare maha võtmist ametist ja Siim Kallase asemele panekut. Rahvusliku ühtsuse valitsus oleks olnud juba kompromiss kahe esinduskogu vahel. Savisaar alustas meedias raevukat rünnakut "kelamlaste" ja "enamlaste" liidu vastu. Ka rahvas polnud harjunud mõttega, et valitsusjuht oleks vahetatav.
10. novembril sai Kaitseliidu ülemaks Manivald Kasepõld. Salajase hääletuse tulemusel osutusid Tartus KL keskjuhatusse valituks Manivald Kasepõld (Harju Maleva pealik), Hannes Toomsalu (Pärnu Maleva pealiku abi), Meelis Säre (Tartu Malevkonna pealik), Andres Lusmägi (Tamme Malevkonna - Senise Tamme Kompanii - juhatuse liige) ja Hando Kruuv (Tamme Maleva juhatuse liige, pealiku esimene asetäitja). Samas hakati eraalgatuslikku kaitseliitu juba rohkem riiklikuks struktuuriks kujundama. Kuid Savisaare valitsusele ta endiselt ei allunud, aukraade jäi jagama eksiilvalitsus Rootsist.
19. novembril tõsteti Baltimaade välisministrid Pariisis Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsil ukse taha. Eelnes ka veider tooliintsident Endel Lippmaa ja Lennart Meri vahel.
27. novembril Eesti-Gruusia koostööleping
29. novembril Eesti-Ukraina koostööleping
DETSEMBER:
5. detsembril lasti NSV Liidu kaitseminister Jazovi käsul õhku vabadusvõitlejate mälestusmärgid Kautlas ja Porkunis. Nõukogude armee valmistus juba selgelt vastulöökideks Balti riikide vastu.
19. detsembril ülemnõukogu otsus omandiõiguse järjepidevuse taastamisest, avades tee omandi- ja maareformiseadusele 1991. aastal.
20. detsembril Eesti ja Moldova koostööleping, samal päeval kohtusid Põhjamaade ja Balti riikide välisministrid Kopenhaagenis.
29. detsembril piimale ja munadele uued kokkuostuhinnad, et vähendada kontrollimatut toiduainete voolu idaturule. Hinnatõus jätkub.
