NELJA AASTAGA ISESEISVAKS: 1989 – kodanike komiteed, Balti kett ja läbimurre Moskvas
[Hea lugeja, kui sa osalesid mõnel toonastest üritustest ja sul on olulist informatsiooni lisada, palun kommenteeri artikli all, või saada teave autorile heiki.suurkask@delfi.ee]
1989
JAANUAR:
12. jaanuar: Rahvaloenduse järgi Eestis oli 1 565 662 elanikku, sh eestlasi 61,5 protsenti. Mujal NSV Liidus elas 63 368 ja mujal maailmas 86 330 eestlast. “Raudne eesriie” polnud küll enam aukudeta, aga idast lähtuva immigratsiooni probleem püsis.
14. jaanuaril taastati Eesti Olümpiakomitee, juhtideks Arnold Green ja Atko Viru. Varasem Eesti NSV välisminister Green juhtis Eesti olümpialiikumist EOK presidendina 1997. aastani. Olümpiamängudele naasis Eesti oma koondisega 1992. aastal.
18. jaanuaril kinnitas Ülemnõukogu keeleseadusega eesti keele riigikeeleks 204 poolt- ja 50 vastuhäälega.
21. jaanuaril Tartus Vanemuise tänava ringauditooriumis Sõltumatu Infokeskuse ja ERSP korraldatud diskussioonifoorum “Kuidas taastada Eesti iseseisvus” Domineerima jäi veendumus, et iseseisvumine peab toimuma siiski õigusliku järjepidevuse, mitte nõukogude võimuorganite ümbernimetamise, teel.
Eestimaa Talupidajate Keskliit asutati 22. jaanuaril 1989 Paides toimunud asutamiskoosolekul kutseühinguna, kuigi poliitikast päris mööda ei saanud. Esimeheks Aldo Tamm.
VEEBRUAR:
2. veebruaril sai asendusvalimistega Ülemnõukogu liikmeks Ülo Uluots, NLKP liige.
Tallinnas Raekoja platsil kuulutavad ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Kristlik Liit aga välja kodanike komiteede liikumise, mis asub registreerima õigusjärgset Eesti Vabariigi kodanikkonda ja kodakondsuse taotlejaid, et Eesti Kongress valida. Tegemist on juba otsese rahvaalgatusega tegelik iseseisvus taastada.
26. veebruaril valitsuse määrus massirepressiooni ohvritele kahju hüvitamise kohta.
28. veebruaril Lohusalu töögrupid andsid IME koondkontseptsiooni valmis kujul valitsusele üle. Oma raha teema sellest puudus.
Veebruaris kaotas Ungari kompartei oma võimumonopoli.
MÄRTS:
4.-5. märts ametlik Interliikumise 1. kongress.
9. märtsil Harju tänaval 1944. aasta pommitamise mälestusüritus.
Samas tehakse teatavaks, et juba 1988. aasta 23-24. juulil on loodud Eesti Kristlik-demokraatlik Erakond, juhiks Aivar Kala, teise (või pigem kolmanda) NLKP vastase parteina, mis endast teada annab. EKDE asutav toimkond: Toivo-Ahti Adamson, Jaanus Betlem, Toivo Jürgenson, Aivar Kala, Aivar Kunman, Andrus Villam. Juhatuses: Betlem, Kala, Villem, Toivo Jürgenson, Kalle Jürgenson, Heiki Kivimaa.
21. märtsil loodi Kadrinas esimene Eesti kodanike komitee, järgnes 27. märtsil Otepää, 29. märtsil Haljala, 10. aprillil Kuressaare, 18. aprillil Lüganuse, 19. aprillil Simuna, seejärel enamik teisi Eesti kihelkondi, aasta lõpuks oli kohalikke kodanike komiteid üle Eesti asutatud 131, neid ühendas 14 maakonnakomiteed. Kodanike komiteed polnud siiski poliitiline liikumine, vaid puhtalt tehnilisele tööle keskendunud rahvaalgatus. Ülesandeks oli Eesti Vabariigi õigusjärgsed kodanikud registreerida ja nendele selle kohta kaart anda. Juuliks oli registreeritud 150 000 inimest, augustiks 216 000, oktoobriks 314 000, jaanuariks 1990 juba 500 000.
15. märtsil hakkas Rahvarinde Teataja ilmuma asemel Rahvarinde häälekandja Vaba Maa.
17. märtsil algatati ja 27. aprillil asutati Eesti Demokraatlik Tööerakond (EDTE) Vello Saatpalu juhtimisel. Aseesimees Paul Lepp, partei asutavas kogus teiste hulgas ka Sulev Alajõe, Ardo Ojasalu, Jaanus Raidal, jt.
20. märtsil rakendas valitsus Eestis kohaliku vööndiaja, peamiselt Andres Tarandi algatusel.
25. märtsil asutati märtsiküüditamiste mälestusürituste raames ka õigusvastaselt represseeritute liit Memento. Tallinna Linnahalli tuli kokku endiseid küüditatuid ja poliitvange kogu Eestimaalt, üle 2000 inimese, otsustades valida postuumselt liidu auliikmeteks Jaan Tõnissoni, Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri. 22.aprillil 1989 valiti mittetulundusühingu EÕRL “Memento” volikogu ja selle eestseisus ning moodustati 12 toimkonda. Liidu volikogu tuli kokku 22. aprillil. Valiti 11-liikmeline eestseisus: T. Lagle, A. Levin, N. Obornev, A. Oll, J. Pertmann, Matti Päts, Aadu Rast, L. Schmidt, H. Tallo, Enn Tarto ja R. Väli. Oktoobris hakkas ilmuma ka ühingu ajakiri “Memento.”
26. märtsil toimusid üleliiduliste rahvasaadikute valimised, ühemandaadilistest territoriaalsetest ringkondadest valiti neli, rahvuslik-territoriaalsetest ringkondadest 32, lisaks delegeeriti üleliiduliste ühiskondlike organisatsioonide poolt 12 saadikut. Rahvarinne sai võidu, kuigi vaid 14 kohaga, järgnes eestimeelne EKP 13, Töökollektiivide Liit seitsme, rohelised kolme kohaga. Valitute seas oli ka seitse interliikumisele lähedast saadikut.
ERSP neid valimisi boikoteeris, sest sõltumatutel parteidel ja rühmitustel polnud võimalik võistelda kommunistliku parteiga võrdsetel alustel. Valituist vaid üks (Endel Lippmaa) ei olnud NLKP liige, kui delegeeritud juurde arvestada, oli NSV Liidu rahvasaadikute seas Eestist 42 NLKP liiget ja kuus parteitut.
Leedu ja Läti rahvarinded said samal ajal hävitava võidu kõigi teiste jõudude üle, kuigi ka seal oli kommunistide osakaal suur. Baltimaade esindajate põhiülesandeks kujunes Moskvast Molotov-Ribbentropi paktile ametliku hukkamõistu otsimine, millega tuldi aasta lõpuks ka edukalt toime, Endel Lippmaa suudis ka salakokkuleppe originaali arhiivisügavustest välja kaevata. Lisaks saavutati Moskva heakskiit isemajandamise ideele.
NSV Liidu viimasel ülemnõukogul, mis NSV Liidu rahvasaadikute kongressil moodustati, oli kaks koda: Liidunõukogu (271 liiget, Eestist Marju Lauristin ja Vello Vare) ja Rahvustenõukogu (269 liiget, Eestist Juhan Aare, Igor Gräzin, Klara Hallik, Siim Kallas, Jüri Kahn, Tiit Käbin, Ülo Nugis, Tadeuš Pupkevitš, Ülo Vooglaid).
30. aprillist 1. maini toimus Viljandimaal Loodis NSV Liidu ikestatud rahvaste koordinatsiooninõukogu neljas konverents, kohal Baltimaade, Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Ukraina, Valgevene, Venemaa ja krimmitatarlaste seni põrandaaluste liikumiste esindajad.
APRILL:
1. aprillil avaldati Isemajandava Eesti seaduseelnõu.
Märtsis-aprillis Maalehes Harald Tillemanni ja Marju Lauristini debatt iseseisvumise teede üle. Tillemann propageerib kodanike komiteede teed, Lauristin on sunnitud oma vastuseisu pehmendama.
9. aprillil korraldas nõukogude armee veresauna Gruusia pealinnas Thbilisis. 20 meeleavaldajat raiuti sapöörilabidatega surnuks.
15. aprillil toimus desarmeerimist ja demilitariseerimist arutanud III Sõltumatu Noortefoorum Tartus.
Aprillis legaliseeriti Poolas rahvaliikumine Solidaarsus.
MAI:
5. mail kuulutati Läti riigikeeleks läti keel
7. mai varasema kolhoosnike liikumise baasil asutatakse Eesti Maaliit, esialgu liikumise, mitte parteina, kaasesimehed Olev Saveli, Arvi Kallakmaa ja Villu Müüripeal.
13-14. mail Tallinnas Eesti Rahvarinde, Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajudise esimene Balti assamblee. Kolme liiduvabariigi tugevaimad uued poliitilised jõud tõhustasid omavahelist koostööd.
18. mail Ülemnõukogu otsus Eesti üleminekust isemajandamisele, poolt 239 saadikut. Ette nähakse ka oma raha kasutuselevõttu.
18. mail kuulutas Leedu NSV end suveräänseks.
JUUNI:
4.-18. juunil valimised Poolas, kus liikumine Solidaarsus saavutab põrmustava suurvõidu, valitsevad kommunistid on sunnitud 24. augustil võimu üle andma Solidaarsusest pärit peaminister Tadeusz Mazowieckile.
8.-17. juunil ülemaailmsed Eesti noorte päevad Tallinnas.
Selle puhul välja antud infoteatmikus sai enamik uusi rahvaliikumisi üldse esimese võimaluse end avalikult tutvustada. Samal ajal on võimud sunnitud lõpetama katsed muinsuskaitse seltsi ajalootoimkonna juhti Mart Laari 1944. aasta sündmuste uurimise eest kohtu alla anda.
27. juunil avati Ungari-Austria piir, esimese auguna "raudses eesriides" ida ja lääne vahel.
29.-30. juunil jagunes Eesti Kristlik Liit poliitiliseks parteiks Eesti Kristlik-demokraatlikuks Liiduks (esimees Illar Hallaste) ja apoliitiliseks Eesti Kristlikuks Ühenduseks (Avo Üpruse juhtimisel). Liit osaleb aktiivselt kodanike komiteede töös. EKDL aseesimehed: Kalle Lindi, Vootele Hansen.
JUULI:
6. juulil Savisaar sai Otsasoni asemel plaanikomitee juhiks, isemajandamise lõplik juurutamine jääb tema tööks.
6.-7. juulil ilmus Savisaare intervjuu ajalehes Edasi, kus ta ründas ägedalt kodanike komiteede ideed ja ERSP-d.
15. juulil kolme rahvarinde ühine otsus Balti keti korraldamiseks. Balti Assamblee järel moodustatud 15-liikmelisest kolmepoolsest komisjonist jõudis 15. juulil 1989 Pärnusse 13 liiget. Just sellel koosolekul võeti vastu otsus korraldada 23. augustil 1989, MRP 50. aastapäeval inimkett Tallinnast Vilniusse.
27. juulil andis NSVL ülemnõukogu Balti riikidele loa isemajandamisele üle minna.
28. juulil kuulutas Läti end suveräänseks.
AUGUST:
Juulis-augustis ägenesid interliikumise protestistreigid paiksustsensuse kehtestanud kohalike omavalitsuste valimiste seaduse vastu, kulmineerudes detsembris avaliku valimisboikotiga, mistõttu osa Tallinna volikogu kohti jäigi täitmata.
10. augustil asutati Eesti Roheline Partei, Mario Kivistiku juhtimisel.
Augustis annab endast teada ka Eesti Rojalistlik Partei Kalle Kulboki juhtimisel, rohkem naljana, aga hiljem tuleb seda siiski tõsiselt võtta.
17. augustil asutati ühendus "Res Publica."
19.-20. augustil toimus ERSP teine suurkogu Tallinnas Estonias, esimeheks valiti Lagle Parek, juhatusse Jüri Adams, Tunne Kelam, Mati Kiirend, Kalju Oja, Eve Pärnaste, Erik Udam. Partei osales aktiivselt kodanike komiteede töös.
23. augustil toimus kolmas Hirvepargi miiting Tallinnas.
Inimesed seisid üksteise kõrval Tallinnast Vilniuseni, moodustades pea katkematu inimketi. Soov üritusel osaleda oli nii suur, et paljud inimesed jäid liiklusummikutesse ja ei jõudnudki kohale. Õhtul kell 19.00 hakkas Eesti ja Läti piiril liikuma nii Tallinna kui Vilniuse poole märgusõna "Vabadus" ning kõlas kolmekeelne, spetsiaalselt selleks ürituseks komponeeritud laul, mis mõjus kui kolme Balti rahva ühishümn: "Ärgake, Baltimaad... !". (Rahvarinne.ee)
Balti kett on esimene Baltimaadega seotud sündmus, mis on leidnud koha UNESCO maailma mälu registris.
26. augusti NLKP keskkomitee ähvardav avaldus Baltimaade suunal sunnib aga Rahvarinnet loobuma selleaastasest Eestimaa Laulu rahvaüritusest.
SEPTEMBER:
4. septembril nõustub Indrek Toome valitsus Savisaare algatusel ostutähtede kasutuselevõtuga 1. jaanuarist 1990. Rein Otsason pooldab juba oma raha.
15. septembril Tallinna jõuab NSV Liidu interliikujate solidaarsusmarss.
21. septembril luuakse Eesti Vabariigi kodanike Tallinna komitee, esimeheks saab muinsuskaitsest Peeter Ello. Töö kodanike registreerimisel hoogustub veelgi.
22. septembril hakkas SI ajakirja Heinakuu asemel ilmuma nädalaleht Eesti Ekspress, toimetajaks ja väljaandjaks Hans H. Luik.
OKTOOBER:
9. oktoobril algasid meeleavaldused Ida-Saksamaal. Kommunistide võim murdus mõne nädalaga.
9. oktoobril ilmus uue majanduslehe Äripäev esimene number.
17. oktoobril Rahvarinde valimisplatvorm tunnistab kodanikkonna õigusjärgsust.
NOVEMBER:
9. novembril murdus Berliini müür, aasta hiljem Ida-Saksamaa taasühendati Lääne-Saksamaa külge.
Valitsus otsustas 10. novembril võtta eesmärgiks oma raha kasutuselevõtu Eestis, tühistades ostutähtede kasutuselevõtu otsuse. Üleminekut oma rahale pandi kaaluma kaks töörühma, üks Rein Otsasoni, teine Bo Kraghi juhtimisel.
11. novembril loodi loodi Eesti Vabariigi kodanike peakomitee, Tunne Kelami juhtimisel, Eesti Kongressi valimised on selgelt plaanis. Peakomitee aseesimehed: Trivimi Velliste (EMS), Illar Hallaste (EKDL), Rein Tamme (ERR). Sekretär Eve Pärnaste.
12. novembril kuulutas ülemnõukogu Eesti astumise NSV Liitu õigustühiseks.
17. novembril algas Tšehhoslovakkia nn sametrevolutsioon, kommunistid kaotasid võimu.
20. novembril pani valitsus isemajandava Eesti raha- ja pangasüsteemi välja töötama komisjoni rahandusminister Endel Mändmaa juhtimisel. Rein Otsason saab ülesandeks Eesti Pank taastada.
25. novembril taastati Tallinn-Stockholmi lennuühendus.
25. novembril toetab Töökollektiivide Liit Eesti Kongressi valimisi. Rahvarinde ametlikku toetust tuleb oodata veel järgmise aasta alguseni.
26. novembril loodi Eesti Demokraatlik Partei Oleg Gogini juhtimisel, interliikumisest lahku löönud senise Oktoobri Interrinde baasil. Valimistel see edu ei saavutanud.
27. novembril NSV Liidu ülemnõukogu tunnistab Balti riikide majanduslikku iseseisvust (ehk isemajandamist).
Novembris sündis liikumine Genf'49, eestvedajaks Jüri Liim, mis hakkas Eesti kodanikelt sõjaväepileteid ära korjama, et niimoodi keelduda teenistusest Nõukogude armees. Tuhanded noormehed andsid järgnenud kuudel oma sõjaväepiletid ära.
DETSEMBER:
1. detsembril esitas Rein Otsason Eesti kroonile ülemineku kava valitsusele. 9. detsembril kuulutati välja paberraha kujundamise konkurss.
10. detsembril kohalike omavalitsuste esimesed demokraatlikud valimised Eestis (pärast 1939. aastat), järgnevalt asutakse külanõukogusid valdadeks ümber korraldama. Paljudes kohtades saavutab edu Rahvarinne, kuigi ühineti ka valimisliitudesse. Tallinnas võidab kõiki suuremaid eestlaste liikumisi koondav Tallinna Valimisliit, volikogu juhiks saab Andres Kork.
Nende valimiste päeval õnnestub kodanike komiteedel registreerida ühe päevaga 70 000 Eesti Vabariigi kodanikku või kodakondsuse taotlejat.
15. detsembril taasasutati Eesti Pank, Rein Otsasoni juhtimisel.
17. detsembril annab endast teada Eesti Liberaalne Rahvaerakond (Oleg Kangur, Henn Sarv, Illar Viilman, Mait Kornet), 20. detsembril aga partei Eesti Vabad Demokraadid (Ene Hion, Jaak Jõerüüt, Teet Kallas, Viivi Luik, Enn Põldroos, Paul-Eerik Rummo, Lepo Sumera, Hagi Šein, Heinz Valk, Andra Veidemann jt). Esimene tuleb selgelt Rahvarindest, teine ühendab rohkem seniseid kommuniste ja loomeliite. Kolm kuud hiljem saab neist küll ühine partei.
22.-25. detsembril Rumeenia revolutsioon. Verevalamise esile kutsunud kommunistlik võim tuli kukutada jõuga.
24. detsembril mõistis NSV Liidu rahvasaadikute kongress hukka 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolli.
28. detsembril võttis ülemnõukogu vastu pangaseaduse.
