[Hea lugeja, kui sa osalesid mõnel toonastest üritustest ja sul on olulist informatsiooni lisada, palun kommenteeri artikli all, või saada teave autorile heiki.suurkask@delfi.ee]

1988

JAANUAR:

5. jaanuaril 1988 EKP keskkomitee büroo otsus “natsionalismi ilmingutest” Eestis:
“paljastada ja kritiseerida Eesti kodanluse ja tema liitlaste kiskjalikku olemust, valge terrori initsiaatoreid ja läbiviijaid, kodanliku Eesti iseseisvuse loosungi olemust: "Kellele iseseisvus, kellele ike," Eesti kodanluse 20 aasta juhtimise tegelikke tulemusi, kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi, müüti kodanliku Eesti õitsengust, Eesti kodanluse koostööd fašistidega, metsavendade tegevust ja Nõukogude Eesti ajaloo võltsijaid”.

Jaanuaris hakkas Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr 1 välja andma isetrükiajakirja Avalik Arvamus, levitati seda kirjutusmasinatel “põlve otsas trükitud” väljaannet käest kätte. Seni oli igasuguse komparteist lahkneva info edastamine ametliku meedia kaudu täielikult välistatud. Ajalehed: Rahva Hääl, Noorte Hääl, Õhtuleht, Sirp ja Vasar, nagu ka kogu muu perioodika olid ennekõike parteilise propaganda tööriistad, alludes täielikult tsensuurile.

15. jaanuaril toimus 27-aastase pausi järel ENSV kolhoosnike kolmas kongress, mis jäi ka viimaseks.

16. jaanuaril vahetati EKP ideoloogiasekretär Rein Ristlaan välja liberaalsema Indrek Toome vastu, aga propagandamasin jätkas oma tööd nõukogude võimu “vaenlaste” laimamiseks.

21. jaanuaril koostati 14 kodaniku üleskutse Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomiseks, esmakordselt otsese nõudega Eesti iseseisvuse taastamiseks (kuigi räägiti veel ENSV kodakondsusest, toetati isemajandavat Eestit, eesmärgiks seati siiski kindlalt täieliku iseseisvuse taastamine), ühtlasi esimese avaliku väljakutsena kompartei võimumonopolile.

Meedias avaldust avaldada oli võimatu, küll ilmus ridamisi sõimuartikleid selle vastu. Üks osa ühiskonnast, eriti aga kommunistidest poliitikud, võttis meedia mõjul ERSP-d sõimusõnana, teine osa ühiskonnast jagas selle partei ideid ja eesmärke, nagu järgnenud aastatel ilmnes. Aastail 1988-1991 oli ERSP selgelt iseseisvuse idee teerajajaks Eestis. Mingit “Eesti NSV rahvusriikluse arendamist NSV Liidu raames”, ega “sotsialistlikku majandust”, nagu eksitavalt väidab praegune lehekülg rahvarinne.ee, deklaratsioonis ei sisaldu.

28. jaanuaril kehtestati Eestis demonstratsioonide ja miitingute vastane seadlus, üritades rahvakogunemisi kohalike võimude kontrolli alla saada. Läbi 1988. aasta üritati seda seadust kasutada meeleavaldajate trahvimiseks. Küll alles 3. oktoobril loodi üleliiduline miilitsa eriüksus meeleavalduste tõrjumiseks – OMON, ehk Tartus 2. veebruaril 1988 polnud võimudel isegi toimivat struktuuri demonstratsioonide nurjamiseks.

VEEBRUAR:

2. veebruaril Tartu rahu aastapäeval toimus suurem rahvakogunemine Tartus, kavandatud miitingud tehti küll võimatuks miilitsakoerte ja klaaskilpidega miilitsaahelike abil, miilitsad lasid käiku kumminuiad ja hundikoerad “näksisid veidike” noori meeleavaldajaid.

Kohapeal juhatasid võimude vastuaktsioone Indrek Toome ja KGB ülem Karl Kortelainen. Vanemuise tänava õppehoones üritati auru välja lasta ajaloolaste juhitud rahvakoosolekuga.
Samal päeval vahistati Tallinnas nõukogudevastaseid lendlehti levitanud Sivert Žoldin.

16. veebruaril nägi ka Leedu võimude lavastatud miitingut "Ameerika imperialistide" vastu.

19. veebruaril ilmus Rahva Hääles 49 kommunisti ja haritlase kiri, mis nõudis sisuliselt vägivalla kasutamisest hoidumist, kuigi üritas end vastandada ka “äämuslastele.” Üheks eestvedajaks Jaak Allik.

24. veebruari hommikul kimbutas miilits Tallinnas jagatud Eesti iseseisvust meenutavate lendlehtede levitajaid, päeval korraldas Tallinna linna täitevkomitee aga lavastatud miitingu Võidu Väljakul “ameerika imperialistide” vastu.
Tammsaare juures 24. veebruaril 1988

MRP-AEG kutsel Tammsaare monumendi juurde kogunenud ja iseseisvust meenutada soovinud rahvamassi hajutada polnud siiski võimalik, kuigi meeleavalduse algatajaid sündmuspaigale ei lastudki. Üritust segama toodi kohale ETV saatebuss ja Mati Talvik. Õhtul üritati pidada Estonias debatti mineviku teemadel, kuigi dissidentidele sõna ei antud.

Võrus püüdis KGB end võimalikult nähtavaks teha, kuid ei olnud võimeline takistama rahva kogunemist Kreutzwaldi kuju juures.

Veebruaris-märtsis saatis KGB NSV Liidust välja neli ERSP algatajat: Vello Väärtnõu, Ekke-Pärt Nõmme, Ärvi Orula ja Heiki Ahoneni.

MÄRTS:

20. märtsil püüdis kompartei peahäälekandja Rahva Hääl Eesti Telegraafi Agentuuri (ETA) anonüümse artikliga “Klassivõitlus Eestis 1940. ja 1950ndail aastail” veel küüditamisi õigustada, kutsudes esile protestilaine.

25. märtsil nõudis Eesti Muinsuskaitse Selts küüditatute nimekirjade avalikustamist. Toimusid ka kõnekoosolekud Tallinnas Tammsaare monumendi juures ja Musumäel, lilli pandi Linda kuju juurde. Rahvakogunemised ka Tartus, Võrus ja Pärnus. Võimud neid enam segada ei üritanud.

APRILL:

1.-2. aprillil kanti ka raadios üle Loomeliitude kultuurinõukogu korraldatud loomeliitude ühispleenum, kus kostis kõvasti kriitikat valitsuse aadressil, eriti Heino Kiige, Aivo Lõhmuse ja Heinz Valgu sõnavõttudes räägiti avalikult ka iseseisvusest. Sotsioloog Aili Aarelaid pidas seevastu “äärmuslaste” iseseisvuspüüdeid oma sõnavõtus lausa terrorismimeelsuseks. Lõppdeklaratsioonides väljendati otsest usaldamatust Karl Vaino ja Bruno Sauli senise poliitika vastu.

13. aprillil tegi Edgar Savisaar ettepaneku Rahvarinde loomiseks Eestis perestroika toetuseks. Algatusrühm loodi samal öösel, Tartu oma järgmisel päeval. Rahvarinne hakkas edaspidi propageerima perestroika-revolutsiooni altpoolt, ENSV suveräänsust ja liidulepingut, täieliku iseseisvuse nõuetest üritati end distantseerida. Veel 1988. aasta juunis kinnitati Rahvarinde Teatajas, et rahvarinde idee autor on õigusdoktor Boriss Kurašvili (praegu üritatakse seda kangesti ümber lükata, vt rahvarinne.ee), 1988. aasta märtsis ilmunud artikliga ajalehes Moskovskije Novosti.

11.09. 1988. Edgar Savisaar lauluväljakul

14.-17. aprillil Tartus peetud 5. muinsuskaitsepäevadel olid juba ka tõelised sini-must-valged lipud lehvimas. Võimud ei üritanud enam toimuvat segada, kuigi olid nähtavalt kohal. Osales ligi 10 000 inimest.
“Keskseks sündmuseks oli tõrvikurongkäik. See algas minu lühikese kõnega alma mater’i trepil. Peahoone esine ja ümberkaudsed tänavad olid rahvast ummistunud. Liikusin rongkäigu ees, tõrvik pea kohal, tungalde meri kannul, mööda praegust Lossi tänavat üles mäkke. Rahvas tervitas. Muinsuskaitseliikumine oli lähenemas oma haripunktile. Rongkäik jõudis ajaloolise EÜS-i maja ette. Maja küljes vardas oli kolm lippu: sinine lipp, must lipp ja valge lipp. See vaatepilt oli lummav, see oli midagi ennekuulmatut... Tartu muinsuskaitse päevade võimas lõpuakord oli Eesti Rahva Muuseumi tulevikule pühendatud arutelu Eesti Põllumajanduse Akadeemia (tänase Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste) avaras aulas. Suur ja äge koosolek jätkus pika rongkäiguga Riia mäelt Raadile, Eesti Rahva Muuseumi varemete juurde. Nüüd olid paljudel rinnas sinimustvalged lindikesed, mida rongkäigus jagas Pilistvere muinsuskaitse klubi eesotsas kirikuõpetaja Vello Salumiga. Üksteise järel tõusid pihku ka väiksemad sinimustvalged lipud. Raadil, sõjaväe traataia ääres peetud suurel kõnekoosolekul lehvis aga juba mitu normaalsuuruses Eesti lippu. Eesti oli astunud uude ajastusse!” meenutab Trivimi Velliste ajakirjas Kultuur ja Elu.

25. aprillil Tallinnas kehtestati talongisüsteem suhkru müügile. Defitsiit on olnud krooniline probleem nõukogude majanduses, ostupaanikaid üritati ohjeldada juba erakordsete meetmetega.

28. aprillil rohelisel foorumil Tallinna vanas poliitharidusmajas loodi Eesti Roheline Liikumine (ERL), ajutiseks esimeheks seatud Juhan Aare juhtimisel, 23. mail sai liikumine ka selgema ülesehituse, kuigi kohati nimetatakse asutamiskoosolekuks alles detsembrikuist rohelist foorumit.
Roheliste juhatus alates maist 1988:
  • esimees Juhan Aare
  • Vello Pohla
  • Tiit Made
  • Ants Paju
  • Peeter Liiv
  • Eino Väärtnõu
  • Mario Kivistik
  • Endel Lippmaa
  • Ott Kooli
  • Lennart Meri
  • Rein Einasto

26. aprillil otsustas EKP keskkomitee büroo Rahvarinde loomist lubada, 30. aprillil ilmus Rahvarinde moodustamise deklaratsioon Edasis. EKP üritas selgelt haarata juhtivat rolli selles liikumises, kuid ei saanud hakkama. 14. mail loodi Rahvarinde algatuskeskus, esimese kongressini jõuti oktoobris.

MAI:

1. mail toimus järjekordne töökollektiividele kohustuslik paraad üle Võidu Väljaku. Plaanikomitee hoone ees kogunes aga võimude teadmata roheliste kolonn, mis marssis keskkonnakaitse loosungitega EKP juhtkonna tribüüni eest läbi. Stalinismiohvrite avalikustamise toetuseks allkirjade kogumise plakatit ja sinimustvalget rinnamärki kandnud Valev Kruusalu tiriti kolonnist küll enne tribüünini jõudmist kongi. Roheliste maiparaad lõppes MRP-AEG miitinguga Tammsaare juures, sest roheliste eestvedaja Peeter Liiv kartis end selle rühmitusega siduda. Kruusalu lasti vabaks.
Fosforiidiloosungid paistsid ka seekord Tartus, Võrus aga ilmus Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr 1 linnapilti suurte loosungitega ja sinimustvalge lipuga. Tegemist oli veel keelatud sümboolika kasutamisega.
Noortekolonn rikkus punalippude paraadi ära. https://www.noortekolonn.org/

5. mai ilmus Pärnu parteilises ajalehes ühe sealse kodaniku ülekutse moodustada "Internatsionaalse ühtsuse ja Nõukogude rahvaste kaitse keskus" – sisuliselt ettepanek interrinde rajamiseks Eestis.

14. mail peetud Tartu X levimuusikapäevadel esitati esmakordselt Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti isamaalisi laule – seda võib pidada ka nn laulva revolutsiooni alguseks. "Viis isamaalist laulu" on 1988. aastal loodud Alo Mattiiseni laulutsükkel, mis oli inspireeritud 19. sajandi nn esimese ärkamisaja lauludest.

  • "Kaunimad laulud" (Friedrich August Saebelmann / V. Ruubel / Alo Mattiisen / Jüri Leesment)
  • "Minge üles mägedele" (Karl August Hermann / Mihkel Veske / A. Mattiisen / Henno Käo)
  • "Sind surmani" (Aleksander Kunileid/ Lydia Koidula / A. Mattiisen / J. Leesment)
  • "Isamaa ilu hoieldes" (K. A. Hermann / Fr. R. Kreutzwald / A. Mattiisen)
  • "Eestlane olen ja eestlaseks jään" (K. A. Hermann / A. Mattiisen / J. Leesment)

14.-15. mail toimus roheliste esimene rattaretk “Kuidas elad Eestimaa” Rakverre, fosforiidisõja jätkuna. Traditsioon on kestnud tänase päevani.

29. mail Moskvas viibinud USA president Ronald Reagan kutsus endaga kohtuma ka rea nõukogude dissidente, sh Lagle Pareki. Moskva võimud Parekile takistusi ei teinud, pigem vastupidi.

30. mail määrab EKP keskkomitee 9. pleenum Karl Vaino ettepanekul 32 delegaati üleliidulisele parteikonverentsile Moskvas, kuid demokraatliku valiku puudumine kutsus esile konflikti parteis, eriti Rahvarinde tugevnemise. Juuni alguses teravnes konflikt ka Rahvarinde algatuskeskuse pangaarvete avamise nimel ja võimuvõitluses kaotas Karl Vaino oma jalgealuse. Esile tõusid nn eestimeelsed kommunistid, kes ikka veel parteist lahkumata võtsid üle paljud opositsiooni loosungid.

31. mail Ardo Keskküla, Rein Õunapuu ja Einar Soone tegid algatuse luua Eesti Kristlik Liit. Ametlikult loodi erinevaid usuvoolusid ühendav rahvaliikumine 15. detsembril.

JUUNI:

1.-2. juunil algatati Läti Kirjanike Liidu pleenumil Läti Rahvarinde (Latvijas Tautas fronte) loomine. Asutava kongressini jõuti 9. novembril, koondades ligemale 110 000 liiget.

3. juunil algatati Leedus Teaduste akadeemoas toimunud nõupidamisel Leedu Rahvarinde - Leedu Uutmise Liikumise (Lietuvos Persitvarkymo Sajudis) – lühidalt “Sajudise” loomine, mis kasvas peagi massiliikumiseks. Asutava kongressini jõuti 22.-23. oktoobril. Liikmeskonna suurus sel ajal on ebaselge.

4. juunil Tallinnas Kosmose kinos esimene sõltumatu noortefoorum, kus avalikult nõuti Eestile iseseisvust. Paljudele oli meeldejääv elamus see, et Vaba Sõltumatu Noorte Kolonni nr 1 liige Ain Saar pani enesestmõistetavusega püsti sinimustvalge lipu.
Noortefoorumi algatus pärines kunstnike liidu noortekoondiselt (algatajad Harry Liivrand ja Ants Juske, algatusrühma, mis loodi 20. aprillil 1988, kuulusid ka Hans H. Luik, Piret Lindpere, Tiit Trummal, Erkki-Sven Tüür, Jaak Lõhmus, Rein Kruus, Udo Uibo, Sulev Teppart, Avo Üprus ja Lauri Vahtre).

Mõjule pääsesid foorumil radikaalsed noorterühmitused ja üliõpilasorganisatsioonid. Rahvarinde liider Savisaar lahkus lõpuks uste paukudes saalist, sest tal ei lubatud pidada 20 minuti pikkust kõnet. Rahvarinde raames tegutsevast Noorterindest asja ei saanudki. Komsomoli juhid lahkusid foorumilt solvunult, mida väljendas ilmekalt ka nende häälekandja Noorte Hääl. Noortefoorumi otsused avaldati Noorte Hääles sihilikult moonutatud kujul.
Sõltumatu noortefoorum kinos Kosmos.

Juuni alguses avaldas Rahvarinne Suur-Karja tänaval meelt, kuna võimud olid ühenduse arveldusarved kinni pannud. Kriis lahenes.

9. juunil ilmnes, et Afganistanis on nõukogude vägedes hukkunud kokku 36 Eesti sõdurit. Afganistani sõda lõppes Nõukogude vägede lahkumisega sealt järgmise aasta alguses. Lahkumist kajastas kohapeal ka Noorte Hääle ajakirjanik Toomas Sildam.

10.-14. juunil kulmineerusid Tallinna Vanalinna päevade varjus alanud stiihilised, juba ligi 100 000 osavõtjaga öölaulupeod Lauluväljakul. Alanud olid nad punkarite ettevõtmisena, kohe peale noortefoorumi lõppu, kuid Vanalinna päevade ajal oli ka kergem rahvast ligi tõmmata võita.
Rock Hotelli laulja Ivo Linna sattus öölaulupeole siis, kui pidu oli juba päeva käinud. Praegune surfiisa, tollal veel muusikuna tegutsenud Paap Kõlar sõitis mootorrattaga mööda lauluväljakut ringi, sinimustvalge trikoloor sappa kinnitatud. Linna võtab toimunu kokku sõnadega: silm keeldus nägemast ja kõrv kuulmast. Aga kõik oli päris. Ajal, mil KGB-lased lõbustasid end inimeste kongi toppimise ja ülekuulamisele kutsumisega, ronisid sinimustvalget kandnud noorukid lauluväljaku pressitorni otsa ja riputasid rahvusvärvid sinna lehvima,” vahendas Eesti Päevaleht 2008. aastal.

14. juunil mälestati küüditatuid rongkäiguga läbi Tallinna vanalinna ja mälestusüritusega Linda kuju juures, võimud vaatlesid sündmusi eemalt. Sarnased üritused Tartus, Pärnus, Põlvas, Viljandis...

16. juunil võttis Moskvast saabunud Gorbatšovi esindaja Nikolai Sljunkov Karl Vaino ametist maha, EKP esimeseks sekretäriks kutsuti Venezuelast Vaino Väljas. Väljase saabumine võttis küll mõnevõrra aega.

16. juunil hakkas ilmuma Rahvarinde häälekandja Rahvarinde Teataja, keskmiselt 7000-ses tiraažis. Levitati seda ERR üritustel. Rahvarindel sel ajal juba 883 tugirühma 40 000 liikmega. Juulis oli Rahvarindel 1110 tugirühma 50 000 liikmega.

17. juunil korraldas Rahvarinne enam kui 150 000 osalejaga suurmiitingu Lauluväljakul, mis kujunes Rahvarinde võidupeoks, aga ka poolehoiuavalduseks just samade 32 delegaadi saatmisele Moskvasse. Rahvarinne kogus suurt tähelepanu just laulva revolutsiooni laineharjal.

Rohelised saabusid muide sellele miitingule Loksast, kus samal päeval peeti maha meeleavaldus sealse lihtritehase vastu.

17. juunil alustas tööd Noortefoorumi algatusel loodud Sõltumatu Infokeskus, edastades järgnenud kuudel sõltumatu infoagentuurina (põrandaaluste ajakirjade MRP-AEG Infobülletään, Avalik Arvamus, jne kõrval) käest kätte levitatud teateid, juulis hakkas aga juba regulaarselt ilmuma SI ajakiri Heinakuu, ikka veel isetrükiajakirjana, aasta lõpus ka üksikutes lehekioskites ruumi leides. SI põhitoimkonda kuulusid Andres Mäe, Mait Raun ja Andres Herkel.

19. juunil läks hoogu EMS-i eestvedamisel sadade Vabadussõja ausammaste taastamine üle kogu Eesti. Esimesena Lalsis, 23. juunil Võrus, 26. juunil Mihklis, jne. Kohati oli vaja vaid sambad maast välja kaevata, teisal aga hävitatud sambad nullist taastada. Kuid sellega läks poliitiline aktiivsus juba kihelkondade tasandile, äratades eriti muinsuskaitsjaid ja ka kirikutegelasi.

23. juunil oli Arnold Rüütli juhitud ENSV ülemnõukogu presiidium sunnitud tunnustama sinimustvalget Eesti rahvusvärvidena. Varem oleks nende värvide kandmise eest ähvardanud vanglakaristus.

25. juunil Tallinnas Reaalkooli juures peetud miitinguga nõuti seal asunud Vabadussõja monumendi taastamist. 1948. aastal õhku lastud Ferdi Sannamehe skulptuur, nn “Reaali Poiss” sai taastatud alles 1993. aastaks.

28. juunil korraldas Rahvarinne “laupäevaku” – Rahvusraamatukogu uuele hoonele kaabli paigaldamise ürituse.

JUULI:

1. juulil algas Draamateatri ees igapäevane meeleavaldus poliitvangide Enn Tarto ja Mart Nikluse, ning 2. veebruaril vangistatud Sivert Žoldini vabastamiseks. 7. juulil ähvardasid siseminister Marko Tibar ja peaprokurör Leo Urge piketi jõuga laiali ajada, kuid lõpuks eelistasid võimud siiski kiirendada Nikluse vabastamist. Just fakt, et pikett sai takistamatult jätkuda, näitas kompartei selget nõrgenemist.

Hirm avalikkuse ees on selleks ajaks sundinud KGB aktiivsest vastutegevusest loobuma, kuigi pildistamas käidi üritustel osalejaid ja nendel nähtavaid loosungeid endiselt ja ilmselgelt KGB-ga seotud nuhke nägi üritustel vähemalt 1989. aasta lõpuni. Niklus vabanes ja jõudis koju selle piketi survel 13. juulil, Žoldin vabanes 29. juulil, vahepeal kaheks nädalaks katkestatud piketti tuli aga augustis jätkata, kuna Enn Tarto sai vabaks alles 17. oktoobril.

Piketil oli üleval sõltumatuid (sh SI) teateid kandnud infostend, sügisel pandi infotahvel aga Pegasuse kohviku seinale, mida öösiti (ilmselt KGB algatusel) mitu korda rüüstati. Sarnane infostend püstitati augustis ka Viljandisse, rühmituse Sakala Sõltumatud poolt, hiljem ka Tartusse ja veel mitmesse linna. Ka mujal käisid tundmatud isikud eriti ERSP-ga seotud teateid maha rebimas.
Pikett Draamateatri ees

12. juulil heiskas Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr 1 sinimustvalge lipu Suurele Munamäele, mis küll kohaliku täitevkomitee survel ruttu maha võeti, aga 15. juulist jäi kohaliku vastasseisu tulemusel siiski lehvima. KGB sundis Ain Saare aasta teisel poolel Eestist lahkuma.

Rohelises liikumises mõjuta jäänud Miina Hint asutas 14. juulil Eesti Demokraatliku Liikumise’88 (EDL’88), mis küll suuremat mõju ei saavutanud. Number tuli lisada, et eristada liikumist 1972. aastal tegutsenud põrandaalusest rühmitusest. Küll paistis Miina Hint järgmistel aastatel silma aktiivse allkirjade kogumisega, näiteks keeleseaduse poolt.

19. juulil uues Poliitharidusmajas (praeguse Solarise keskuse kohal) tuli kokku Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise esimene koosolek, liikumise eestvedajaks kujunes Jevgeni Kogan. Liikumine oli ilmutanud end esimese miitinguga nädal varem. Lätis kasutusele jäänud mõistet Interrinne (mida seal juhtis Tatjana Ždanoka) Eestis välditi, liigse sõjakuse tõttu. Üritust vaatlema ja segama saabunud Sõltumatu Infokeskuse liikmed aeti aga saalist minema.

26. juulil loodi Tallinna Sõltumatu Malev, et aidata Vabadussõja monumente taastada ja skautlust taasäratada, rühmitus andis alates augustist välja ka isetrükiajakirja Rävala, paraku levitada oli seda võimalik vaid käest kätte.

AUGUST:

10. augustil avaldas Rahva Hääl lõpuks MRP lisaprotokolli teksti, koos Heino Arumäe kommenteeridega. Ühe aastaga oli MRP-AEG tõstatatud tabuteemast saanud üldtunnustatud tõde. Veel aasta ja selle tehingu tühistamine oli arutusel juba Moskva võimutasanditel.

16. augustil Interliikumise ametlikul asutamiskoosolekul esindab 178 saadikut väidetavalt 2500 inimest. Kuigi Jevgeni Kogan on liikumise nähtavaim figuur, esialgu interliikumisele esimeest ei valitud.

ERSP Asutav Kogu Pilistveres 20. augustil 1988
20. augustil asutas 104 inimest Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis nõudis selgelt iseseisvuse ja mitmeparteilise demokraatia taastamist Eestis. Partei esialgu esimeest ei valinud, peamiseks ideoloogiks kujunes Tunne Kelam. MRP-AEG sulandub küll selleks ajaks juba täielikult ERSP koosseisu, ka MRP-AEG Infobülletään lakkab peagi ilmumast.
ERSP esimene juhatus (1988-1989):
  • Eve Pärnaste
  • Mati Kiirend
  • Lagle Parek
  • Vello Salum
  • Erik Udam
23. augusti Hirvepargi miitingul sai ERSP ka avalikkuse laiemat tähelepanu. Hirvepargi miitingu korraldasid 1988. aastal koostöös ERSP, MRP-AEG, Eesti Kristlik-Demokraatlik Liiga, EDL’88, Eesti Kristlik Liit, Rahvusliku Sõltumatuse Liiga (RSL) ja Tallinna Sõltumatu Malev (TSM). Miiting toimus ka Tartus Raekoja platsil, Võrus, isegi Lüganusel. Seekord enam riigimeedia uudistes Hirvepargi miitingut halvustada ei üritatud.
Hirvepark, 23.08.1988, Foto: Erich Norman, ETA, EE Arhiiv

Rahvarinne tõi 23. augustiks Tallinna linnahalli kõnelema Moskva ajalooprofessori Juri Afanasjevi.

25. augustil kuulutas Eesti Roheline Liikumine linnahallis toimunud üritusel välja radikaalse resolutsiooni nr 1, mis nõudis IME-ettepanekutele vastu töötanud peaminister Bruno Sauli ametist vabastamist. ERL ei olnud küll resoluutsuses ühtne ja edaspidi nii radikaalseid avaldusi välditi. Ka oktoobris kavandatud pikett Toompeal Sauli vastu jäeti ära. Linnahalli treppidel demonstreeriti aga põlevat kaevuvett, mis toodud Virumaa kaevanduspiirkondadest.

26.-28. augustil esimene Rock Summer Tallinna lauluväljakul, öölaulupidude jätkuna, hiljem juba Juri Makarovi ärilise ettevõtmisena. Esimene Rock Summer kandis alapealkirja "Glasnost 88" ning oli külastajatele tasuta. Hinnanguliselt käis seal kolme päeva peale kokku 150 000 külastajat. Esinejaid: Balkan Air, Big Country, Citron, Dialog, Eppu Normaali, In Spe, Juice Leskinen, G.G.G., Lainer, La Torre, Leather Nun, Leningrad Cowboys, Mahavok, Mamba, Pave Maijanen, Public Image Ltd., Rock Hotel, Seitsmes Meel, Singer Vinger, Sky High, Steve Hackett, Ultima Thule, Vitamiin...

28. augustil ajasid Leedu võimud vägivallaga laiali Leedu Vabaduse Liiga miitingu Vilniuses, Sajudis hakkas häälekalt protestima, millest tekkis ka sisepoliitiline kriis Leedus.

SEPTEMBER:

8. septembril sai Eestis plaanikomitee juhiks Rein Otsason. Senine esimees Paulson oli oma IME-vastasuses end diskrediteerinud, kuigi ega ka Otsason just kõiges Savisaarega üksmeelel ei olnud. Isemajandava Eesti projekt sai aga kindlaks osaks Eesti NSV valitsuse tööst.

11. septembril Rahvarinde korraldatud miiting Eestimaa Laul, Tallinna Lauluväljakul ligemale 300 000 osavõtjaga, mis läinud ajalukku Heinz Valgu hüüatusega “Ükskord me võidame niikuinii!” Üritusel sõna saanud Trivimi Velliste ja Heino Kiik vihastasid oma radikaalsete iseseisvusnõuetega siiski Rahvarinde juhid välja.

Alo Mattiisen Eestimaa Laulul 11. septembril 1988

Septembris teravnes ka Rahvarinde ja ERSP sõnasõda liidulepingu poolt ja vastu, alles oktoobris võttis Rahvarinne oma programmis hoiaku iseseisvumise kasuks, kuigi hakati otsima nn kolmanda vabariigi teed nõukogudeaegse järjepidevuse säilitamiseks.

Septembris annab endast teada Läänemaa Sõltumatu Noortekolonn. (Võru noortekolonni eeskujul).

Septembris hakkas ilmuma Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid, levitati seda EMS üritustel.

24. septembril toimus Rahvarinde eestvedamisel Tallinnas Eestimaa Rahvaste Foorum, tuues kokku vähemusrahvuste kultuuriühinguid.

27. septembril avaldas Rahvarinde algatuskeskus oma seisukoha Eesti enesemääramise kohta: “Võrdõiguslike suhete kehtestamine Nõukogude rahvaste vahel, sotsialistliku föderalismi areng on ainsaks reaalseks tagatiseks eesti rahva säilimisele. Rahvarinde Algatuskeskus ei pea õigeks separatistlikke taotlusi...” Rahvarinne polnud ikka veel valmis lahti ütlema ei kommunistlikust ideoloogiast ega ka soovist jätkata liidulepingulises Nõukogude Liidus.

OKTOOBER:
Edgar Savisaar Rahvarinde esimesel kongressil
Rahvarinde eestseisusse valiti 1988:
  • Kostel Gerndorf (parteitu)
  • Mati Hint (parteitu)
  • Lembit Koik (NLKP)
  • Marju Lauristin (NLKP)
  • Edgar Savisaar (NLKP)
  • Heinz Valk (parteitu)
  • Rein Veidemann (NLKP)
1.-2. oktoobril peeti Linnahallis Eestimaa Rahvarinde asutav kongress, millel osalenud 3267 delegaati esindasid ligi 60 000 liikmega liikumist. Delegaatidest 22 protsenti olid NLKP liikmed. Tervituskõne pidas küll EKP esimene sekretär Vaino Väljas, samas kui tuntud “äärmuslasi” suurde kõnetooli ei lastud. Avaldati toetust kompartei kursile, nõuti isemajandavat Eestit, kuid deklaratsioonidesse kirjutati lõpuks sisse ka varasemast palju selgem nõue Eesti iseseisvumiseks.
6.-9. oktoobri 6. muinsuskaitsepäevadel Pärnus nõuti tõrvikrongkäiguga iseseisvust Eestile, ajaloo taasavastamine jätkus, Tahkurannas meenutati ka president Konstantin Pätsi. EMS-il on kokku 146 kohalikku klubi, ligemale 6000 liikmega.
8. oktoobril 1988 Pärnus.

Oktoobris algas Rahvarinde eestvedamisel allkirjade kogumine NSV Liidu konstitutsiooniparanduste vastu, mis ahistasid liiduvabariikide õigusi. Kokku saadi 860 000 allkirja.

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) juhatus mõistis 13. oktoobril 1988 liidulepingu idee hukka. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumites kordas sama seisukohta 16. novembri eelõhtul ka Indrek Teder.

Sügisel ilmus trükist Heino Kiige romaan "Maria Siberimaal", mille autor oli kirjutanud juba 1978, kuid seni oli keelatud "rahvavaenlaste" kannatustest raamatuid avaldada.

16.-22. oktoobril peetud eesti keele nädala üritused tipnesid Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldatud keeleloitsuga Tallinna raekoja ees.

23. oktoobril said asendusvalimistel Ülemnõukogu liikmeks Toomas Kork, Edgar Savisaar ja Vaino Väljas, kaks esimest neid esindasid Rahvarinnet, NLKP liikmed olid kõik kolm.

Oktoobris loodi Loomeliitude Kultuurinõukogu otsusel ja Lennart Meri algatusel Eesti Instituut, mis asus sõlmima kultuurisidemeid välismaal.

30. oktoobril ilmus Eesti keeleseaduse eelnõu, kutsudes esile venekeelse elanikkonna protesti. Seni kasutas enamik riigiasutusi reeglina ametlikus asjaajamises vaid vene keelt, eesti keele õppimine polnud isegi moes.

NOVEMBER:

2. novembril rajati stalinismiohvrite mälestuseks kivikangur Pilistveres, sealse kirikuõpetaja Vello Salumi eestvedamisel.

12. novembril teine sõltumatu noortefoorum Tartus Vanemuises, radikaalseid iseseisvusnõudeid võimendati veelgi.

13. novembril said asendusvalimistel ülemnõukogu liikmeks Juhan Aare ja Enn Põldroos. Aare oli rohelise liikumise esimees, Põldroos esindas Rahvarinnet, mõlemad olid NLKP liikmed.

13.-14. novembril Tallinnas visiidil endine KGB ülem Viktor Tšebrikov.

16. novembril ülemnõukogu Vaino Väljase juhtimisel võttis vastu ENSV suveräänsusdeklaratsiooni, kuulutades kohalikud seadused ülimuslikeks üleliiduliste seaduste ees, nõudes samas ka liidulepingu sõlmimist NSV Liidu uuendamiseks. Eesti tegelik iseseisvumine polnud siiski kõneks, kuigi ka suveräänsusdeklaratsioon pani juba NSV Liidu koost kärisema, kui aasta hiljem terve rida liiduvabariike ja ka ANSV-sid samasuguseid deklaratsioone vastu võtma hakkasid.

Bruno Saul võeti ametist maha ja peaministriks sai Indrek Toome. Rahvarinne korraldas Linnahallis suurejoonelise peo - rahva kohtumise Ülemnõukogus saadikutega, kõnesid on kuulamas ja juubeldab ligi 5000 inimest.

Vaino Väljas juhatab Ülemnõukogu istungit, kõnetoolis Boris Tamm.
Rahvarinde Teataja kuulutab toimunu “Rahvarinde, partei ja valitsuse koalitsiooni esimeseks võiduks,” kuid ajalehe toimetus saab selle eest karistada ja Rahvarinde suhted komparteiga hakkavad järjest halvenema. Rahvarinde Teataja 16. number korjatakse levikust ära.

Moskva, mõistagi, kuulutas suveräänsusdeklaratsiooni kehtetuks,

30. novembril asutasid üleliidulised ettevõtted Moskva-meelse Töökollektiivide Ühendnõukogu (TKÜN, Sergei Petinovi juhtimisel). Eestimeelsed tööstustegelased asutavad samal ajal Eesti Töökollektiivide Liidu (TKL, juht Ülo Nugis). Tegemist on vastandlike poliitiliste jõududega, kuigi mõlema juhid ongi veel NLKP liikmed.

Rahvarinde Teataja, 24.11. 1988

DETSEMBER:

1. detsembril Tartus taastati Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevus, mis oli katkenud okupatsiooni alguses. Sama seltskond tegutses varem EÜS Sodaliciumi nime all.

5. detsembril tegi Ülemnõukogu isemajandamisele ülemineku kontseptsiooni väljatöötamise valitsusele kohustuslikuks. Rohkem kui saja osalejaga nõupidamised Lohusalus kestsid poolteist kuud, kuid vaidlusi süvendas see, et kaasatud olid nii IME pooldajad kui ka vastased. Ja IME algatajaid endid tõrjuti otsustest eemale.

7. detsembril tehti avaldus Eesti Rohelise Partei loomiseks, algatajaid Jüri Liim, Mario Kivistik, Hugo Udusaar, Ain Pajumäe, jt.

10. detsembril Tartus peetud roheliste foorumil saab Eesti Rohelise Liikumise juhiks Toomas Frey ja ERL tõmbub edaspidi radikaalsetest poliitilistest aktsioonidest tagasi.

28. detsembril algas Austraalias Melbourne’is üleilmne ESTO'88 kultuurifestival. Enneolematult oli ligi 150 inimest kodu-Eestist saanud loa ESTO-le sõita, sh Ivo Linna, Alo Mattiisen, Rene Eespere, Mart Laar, Vardo Rumessen, Mikk Mikiver, kuid ka Lennart Meri, Arvo Valton, Ignar Fjuk, Venno Laul ja RAM-i poistekoor, ansambel Leegajus jt. 1988. aastal oli KGB Eestis järsult leevendanud välismaale sõidu võimalusi, aasta varem oleks selline lend võimatu olnud.