Üks maailma viimaseid mammutikarju ei surnud mitte küttide käe läbi, vaid janusse

Üldiselt on teadlased seisukohal, et laiemas plaanis oli mammutite väljasuremise juures ka inimese käsi olulisel määral mängus. Ent nüüd selgub, et ühed päris viimastest mammutitest maailmas said otsa hoopis teistsugusel põhjusel – selleks oli mageda vee puudus.

Viimased mandril elavad mammutid surid välja umbes 11 000 aastat tagasi, ent oli väiksemaid rühmi, kes pidasid kauem vastu. Näiteks Wrangeli saarel Põhja-Jäämeres elasid nad alles 4300 aastat tagasi. Nüüd on ilmunud uus uuring, mille kohaselt elas üks viimaseid mammutipopulatsioone St. Pauli saarel Beringi meres Alaska ja Tšuktši poolsaare vahel veel 5650 aastat tagasi (+/- 80 aastat). See on üks täpsemaid väljasuremise dateeringuid läbi aegade.

Mis siis nendega juhtus? New York Times kirjutab, et kui jääaja järel maailm soojenema hakkas ja merevee tase tõusis, muutus St. Pauli saar järjest väiksemaks ning sellel asuvates järvedes kahanes mageda vee hulk üha enam. Kliima muutus kuivemaks ja ka vihmavett oli vähem. Tekkis omalaadne doominoefekt - üha enam mammuteid (ja ka muid loomi) kogunes ümber väheste mageveeallikate jooma ning nad trampisid järvede ümbruses asuva taimestiku mudaks. Muda voolas järvedesse ja tegi neis leiduva vähese vee veel joogikõlbmatumaks, kuni lõpuks seda enam mammutitele janu kustutamiseks ei jätkunud.

Teadlased uurisid seda, kuidas järvede keskkond muutus, analüüsides järvede põhjast võetud proove. Kindlasti ei saanud St. Pauli mammutitele saatuslikuks inimesed, kuna nende kohaloleku kohta pole mingeid tõendeid aastani 1787, mil kahejalgsed loomad paadiga saarele sõudsid.

St. Pauli saarel elanud viimased mammutid polnud päris sellised kolossid, nagu me mammuteid üldiselt teame. Need eraklikud mammutirühmad olid tavalise mammuti ehk Mammuthus primigeniuse kääbustest järeltulijad, kes olid inimesest vaid pisut kõrgemad. Seda tänu inbriidingule ja kohanemisele saare oludega.