Mis happevihmadest sai? Aga tapjamesilastest? 4 asja, mis meid paari aastakümne eest hirmutasid
Võtame meenutada asju, mis meid 20 aastat tagasi surmani ära hirmutasid, kuid mille ümber peavoolu-ajakirjandus enam kaugeltki sama kõvasti lokku ei löö kui toona.
Happevihmad
Happevihm on nähtus, mida põhjustab tehislikest ja looduslikest allikatest pärinevate kemikaalide reageerimine vee, hapniku ja muude atmosfääris leiduvate kemikaalidega, nii et tulemuseks on happelised ühendid, mis sademetega tagasi maapinnale satuvad.
Valitsuste kehtestatud regulatiivmeetmete tagajärjel hakkas keemiliste emissioonide hulk omal ajal drastiliselt langema. Nüüdisajal paisatakse neid atmosfääri miljoneid tonne vähem kui 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algupoolel — vähemalt USA-s.
Liiga leebed piirangud ning fossiilkütuste kasutuse ja tööstuse kasv mõnedes riikides, eelkõige Hiinas, tõi 2000. aastate hakul kaasa happesademeid tekitavate emissioonide hulga kasvu ja happevihmasadude sagenemise.
Neid probleeme on lahendama hakatud alles viimasel ajal, mis tähendab, et ehkki mitmel pool maailmas on happevihmu edukalt ennetatud, pole nende oht veel kaugeltki kadunud.
Tapjamesilased
1950. aastatel lasksid mõned Brasiilias mesilaste katsejaamas peetud Aafrika ja Euroopa mesilased jaamast jalga ning hakkasid vabas looduses hoogsalt hübriid-järeltulijaid sigitama.
Uut liiki mesilased võtsid üle seni põlismesilaste päralt olnud looduslikud ressursid ja tõrjusid „pärismaalased“ nende levilatest lihtsalt välja.
Hübriidliik levis Lõuna- ja Kesk-Ameerika kaudu põhja ja lõunasse ning jõudis 1990. aasta oktoobriks Ameerika Ühendriikidesse.
Mesilaste saabumist kirjeldati nagu mingisugust õudusfilmi; kujutleti, kuidas üliagressiivsete „tapjamesilaste“ sülemid laskuvad taevast inimeste peale, tuues kõikjal kaasa hukku ja kadu.
Tegelikkus on veidi teistsugune. Ehkki on tõsi, et hübriidid on pärinud oma Aafrika esivanemate kombe ohuallikaid parves jälitada ja rünnata, ning et nende rünnakute läbi on hukkunud nii inimesi kui ka loomi, pole kardetud suurejooneline veresaun siiski teoks saanud.
Vahepealsete aastate jooksul on USA lõuna- ja edelaosariikide rahvas lihtsalt mesilastega koos elama õppinud.
Suurem osa ameeriklastest ei kohtu elu jooksul ühegi tapjamesilasega ning putukateadlased on nende tarbeks, kes hübriididega siiski kokku puutuvad, töötanud välja mitmeid kaitsevahendeid ja tehnikaid nagu mesilasekindlad rõivad ja erilised peibutised, nn sülemilõksud või sülemipüüdjad (ingl swarm trap).
Osooniaugud
Osoonikiht on osa atmosfäärist, mis kaitseb meid tõhusalt Päikese kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. 1985. aastal avastasid teadlased selles kihis hiiglasliku augu.
2012. aastal saime teada, et auk pole kuhugi kadunud. Enamgi veel — 2011. aastal märgati osoonikihis ka teist auku. Kumbki neist aga ei kujuta endast vähemalt esialgu tõsist probleemi ning olukord paistab olevat kontrolli all.
Enneolematus koostöövalmidushoos ratifitseerisid kõik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid 1987. aastal Montreali protokolli, nõustudes osoonikihti hõrendavate klorofluorosüsinike — pihustatavates aerosoolides ja külmutusvedelikes leiduvate keemiliste ühendite — kasutamise järkjärguliselt lõpetama.
Klorofluorosüsinikud püsivad atmosfääris küll päris kaua, kuid mitte lõpmatult. Sedamööda, kuidas nende osakaal kahaneb, parandab osoonikiht end tasapisi ise ja lapib auke kinni.
Senise tempo põhjal oletavad teadlased, et osoonikiht taastub klorofluorosüsinike kasutamise eelse tasemeni millalgi aastate 2050 ja 2080 vahel.
USA kosmoseagentuur NASA hoiab igatahes osoonikihi käekäigul jätkuvalt silma peal.
Aasta 2000 probleem (Y2K)
Kuna paljud raalid kasutasid andmemahtude pisendamise huvides kuuekohalisi kuupäevanumbreid (PP/KK/AA), oleks 1999. aasta vahetumine aastaks 2000 võinud kaasa tuua probleeme digikuupäevade arvutamisel ja kehtimiskuupäevi kontrollivates süsteemides, nt krediitkaardiandmete töötlemisel.
Ettevõtted, riikide valitsused ja eraisikud kulutasid kokku rohkem kui pool miljardit dollarit süsteemide uuendamiseks ja parandamiseks ning uusaastaööl ei saabunudki kardetud maailmalõppu.
Siin-seal esines arvutisüsteemide töös tõrkeid, kuid ükski neist ei hävitanud globaalmajandust ega toonud kaasa massihävitusrelvade väljumist kontrolli alt.
Võimalik aga, et meil tuleb samasugune tramburai tulevikus uuesti läbi teha.
Veel üks dateerimisprobleem kimbutab nimelt arvutisüsteeme, milles kellaaja- ja kuupäevaväärtuste talletamiseks ja väljaarvutamiseks rakendatakse standardloendurit, mis on nullitud 1970. aasta esimesel jaanuaril kell 00.00.
Kõige suurem väärtus, milleni need loendurid enne küündivad, kui negatiivne number ette tuleb, on 2038. aasta 19. jaanuari öö kell 3.14.07. Mõned nimetavad seda „aasta 2038 probleemiks“ (ingl Y2K38 problem).
