Tartu rahuläbirääkimiste piirikõnelused aastatel 1919–1920 olid keerulised, aga strateegilises mõttes üliolulised. Eesti delegatsioon, mida juhtis Jaan Poska, lähtus oma nõudmistes eelkõige rahvuslikust printsiibist ja Vabadussõja olukorrast. Eesti taotles ennekõike ajalooliselt eestlastega seotud alasid, samas kui Nõukogude Venemaa soovis tagada endale võimalikult soodsa piiri, et säilitada strateegilisi positsioone. Muu hulgas järgmiseks sõjaks Eesti vastu. Loomulikult soovisid ka eestlased piiri, mida tulevikusõjas olnuks hõlpsam Punaarmee vastu kaitsta.

Läbirääkimiste käigus saavutas Eesti märkimisväärset edu, kuna piiritõmbamine kulges laias laastus Eesti kasuks. Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust ja loovutas ka alasid, sealhulgas Narva-tagused alad ja Petseri piirkonna, mis olid olulised nii rahvuslikust kui ka julgeoleku seisukohast. Samas loobus Eesti oma nõudmistest Lääne-Ingerile ja muudele aladele, kus eestlasi elas vähem.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid