Nintendo segased ajad: vist iial pole legendaarne mängutootja jõule nii tühja kingikotiga tervitanud
Kvaliteet on üks sõna, mis on suurema osa Nintendo eksklusiivide juures siiamaani alati garantiiks olnud.
Nüüd on see näiliselt purunematu õhupall koraga elujõust tühjaks jooksma hakanud ning arvustustest jäävad kõlama kokkuvõtted: mikromaksed, habras sisu ja rohkema sisu saamiseks vajalikud amiibo-mänguasjad, mis on põhimõtteliselt DLC, mida sa saad ka riiulile asetada.
Wii U alustas paljulubavalt. Olemas oli oluliste tootjate tugi (kuigi nii EA kui Ubisoft lahkusid uppuvat laeva haistes ning väheste müüginumbrite peale nurisedes juba aastal 2013), suur Wii edule toetuv fännibaas, mitmed huvitavad omamängud, võrratu Miiverse-suhtlusplatvorm Wii U mänguplatvormi sees ja lubadused, lubadused, lubadused!
Eksklusiive tekkis tasapisi (märkimisväärsed on New Super Mario Bros. U, Super Mario 3D World, Pikmin 3), aastal 2014 toimus omamängude tõusulaine, mis tõi kaasa olulised nimed nagu Donkey Kong Country: Tropical Freeze, Mario Kart 8, Super Smash Bros. ja Bayonetta 2.
2015. a algas samuti paljulubavalt – Splatoon, Nintendo tiimipõhine vägivallavaba shooter, kus rõhk lahinguvälja värviga katmisel, on geniaalne žanripööre, tänaseni populaarne.
Märkimist väärib ka sügisel ilmunud tasemelooja/videomäng Super Mario Maker (tänan kommenteerija Rainerit seda mainimast).
Sügisel oodatult alanud mõõn räägib aga selgelt sellest, et Nintendol pole kunstlikku koomasse viidud Wii U-d enam plaanis tagasi tuua ning nende tootekahurväel on laskemoon otsakorral.
Kõige selgemaks näideteks on siin venitamistaktika uue Zeldaga, mille küljes pole endiselt kindlat väljalaskekuupäeva ning Star Fox Zero edasilükkamine aastasse 2016.
Zeldastrateegia mõjub konsooliomanikele peaaegu väljapressimisena, sest just uus Zelda on see trumpkaart, mida kõik Nintendo konsooli omavad mängurid kolm aastat pikisilmi oodanud on.
Julgen öelda, et just see on argument, mis tänast seisu arvestades paljud Wii U konsoolid järelturult eemal hoidnud.
Nintendo on tulevast Zeldast eelsalvestatud veebiesitluste käigus killukesi näidanud, lubades avatud maailma, senisest uhkemat graafikat ja seda, et mäng tuleb kindlasti Wii U-le.
Samas võeti väga kergekäeliselt tagasi varem antud lubadus, et mäng tuleb KINDLASTI müügile 2015. aasta neljandas kvartalis. See ei oleks pidanud väga üllatama, sest mängu ennast näidati minimaalselt ja nii on see jäänud tänaseni. Mis paneb mitmeid küsimusi küsima.
Huvitav on näha, kuidas Nintendo Zelda-kaardi lõpuks välja mängib. Mäng on liiga tähtis, et seda mitte Wii U-le lubada, samas oleks see väga oluline ka nende tuleva NX mänguplavormi stardimänguna.
Kahele platvormile korraga? Seda on varemgi tehtud (Twilight Princess), aga see tähendaks kas uut edasilükkamist või siis seda, et NX võib müügile tulla juba 2016. aasta viimases kvartalis.
Wii U jääb peale seda ilmselt omamängude osas veelgi enam hätta ja sellest saab hääbuv ja ebaoluline platvorm digitaalsete väljalasete (enamasti indie-mängude) jaoks.
Wii U omanikuna ei rõõmusta see mind kumbki variant. Kui sa oled ostnud konsooli tema eluetapi teisel aastal (mis Sony ja Microsofti konsoolide puhul on tähendanud tähelennu algust) ja see kolmandal juba surema hakkab, on raske positiivseks jääda. Nii vaatan ma täna NX-i poole ennekõike ettevaatuse, kuigi ka lootusega.
Vist mitte ühelgi aastalõpul pole Nintendo jõuludele nii tühja kingikoti ja mängumüügiletiga lähenenud. Müües konsooli-mängukomplekte, millega kaasas vanad mängud.
Aga uued? Animal Crossing: Amiibo Festival ja Mario Tennis: Ultra Smash on mõlemad Metacriticu arvustajate koondskooride põhjal ebaõnnestunud, aga isegi Nintendo fännid, kes tavaliselt suurele N-ile mõndagi andeks annavad, nurisevad.
Liiga vähe on siin suurejoonelist. Mario säravate silmade tagant kumab tühjus, ideevaesus, säästumeetmed. Fatal Frame: Maiden of Black Water on paremal juhul üle keskpärase taseme, nišimäng pealegi.
Detsembri alguses saavad Wii U omanikud endale veel ühe, aasta viimase suurmängu Xenoblade Chronicles X, oluliselt kvaliteetsema, aga see on paraku hardcore-mammutrollikas, samuti nišitoode, mis müüb kitsas sektoris.
Ja veel üks oluline asi. Katsetama peab, aga Nintendo lõhub täna klassikute žanrivahetusega pikka aega hoolikalt laotud traditsioonimüüri.
Hyrule Warriors, Zelda temaatikale ja ajaloole üles ehitatud Dynasty Warriorsi kloon õnnestus enam-vähem. Zelda: Tri-Force Heroes mitmikmängu-kuues? Jättis ükskõikseks need, kes ootasid soliidset üksikmänguelamust. Kriitikud polnud vaimustunud.
Või tulev Metroid, mis pole enam klassikaline märulseiklus, aga samuti tiimipõhine shooter? Taas nurisetakse. Kui siia lisada mikromaksed, habras DLC ja amiibo-hullus, jääb järgi üsna harjumatu ühepajatoit.
Nintendo on hetkel määraval teelahkmel. NX avab uuesti kõik uksed, eeldades, et Nintendol on olnud soov see teiste platvormidega konkureerima panna, veelgi enam kaasaega tuua.
Kui nad saavad sellega hakkama, annavad fännid neile Wii U ebaõnnestumise andeks. Kui ei, lõikavad Microsoft ja Sony mänguritepõllult veelgi enam vilju.
Üha enamad minu kontaktid Miiverse'i suhtluskeskkonnast on maininud, et nende koju on lõpuks tee leinud kas Xbox One või Playstation 4. Ja peale seda olen neid inimesi Miiverse'i keskkonnas oluliselt harvem kohanud. Saate isegi aru, miks.
