Forte mänguarvustus: Knack (PS4) – kuhu kõik head ideed jäid?
Ta ei ole iseenesest halb mäng – ei ole bugine, omab teatavat nunnufaktorit ning kestab piisavalt kaua, et selle eest küsitavat hinda õigustada. Aga...
Küsimus on hoopis selles, et tervik jätab kokkupanemise järel üsna selgelt märgatava märgi planeerijate laiskusest või ideekriisist. Ent ideekriisiga ei saa selgitada kopeerimisvõimetust. Kopeerimisega on paljud uued tulijad ennast vanade najal jalule ajanud.
Parimaks näiteks Castlevania: Lords of Shadow, mis sisaldab veidi Castlevaniat ning ülejäänud osas korralikult teostatud laene mujalt. Või Darksiders, mis samuti kümnel laenatud ideel liugu laseb.
Knack on parimatel hetkedel vaid tagasihoidlik. Aga alustama peab ikkagi algusest. Või siis selle toote puhul kasvõi keskpaigast.
Pisike artefaktidest koosnev olend Knack on võimeline artefaktide ning erinevate objektide, nagu puuhalud, kivid, jääkillud arvelt majakõrguseks paisuma ning terveid elamublokke olematusse pühkima.
Juhuse ajel on ta heade (jah, selles mängus on väga selgelt piiritletud head ja pahad) poolel, mistõttu lammutustöö on andestatav ning isegi hädavajalik.
Pahade poolel on goblinid, kes suuresti laastamisrõõmust inimasustusi ründavad ning õel, lillasse ülikonda kammitsetud ärimees Vicktor, keda motiveerib kasum.
Suurem osa ajast on meie tegelased alati kuhugi teel, toimuvad pisireetmised ning pöörded, dialoog jääb rangelt toimuva piiresse ning üksikutel põnevematel hetkedel püütakse aimu saada Knacki päritolust.
Kirjelduse lihtsusest hoolimata on siin peidus rohkem südamlikkust ning sädet, isegi loogikat, kui Killzone'i viimases teoses. Kõige enam aga kasutamata võimalusi. Kui arvustaja näeb kasutamata võimalusi, on see andestatav, kui ka mängur, siis enam mitte.
Kuidas Knack siis mänguna välja näeb ning käitub. Kirjeldamine on lihtsam kui tavaliselt. Sa juhid tegelast ühelt temaatiliselt (metsad, kaevandused, linnad, vastaste baasid) areenilt teisele, võitled korraga erinevate vastastega, robotite, lindude, ämblike, goblinite, tankide ning iidsete artefaktivalvuritega.
Areenid sisaldavad tihti vaid kolme kuni nelja (aga ka vähemat või enamat) vastast, võitlused ise on parimatel ning halvimatel hetkedel ülikeerulised ning eeldavad täielikku keskendumist. See ei ole mäng, kus sa ennast armeedest läbi hakid.
Blokeerimisnupp puudub, selle asemel tuleb löökide eest põigelda, siis oodata hetke, mil vastasele susata saab, jälgides samas, et mõne teise rünnakumustrisse ei astu.
Nagu mainisin, kohati muutub sektsioonide läbimängimine painavaks tööks, sest automaatsalvestus ei halasta, suunates sind tihti mitmeid areene tagasi.
Knacki võime päikeskristallidest kogutud energia najal terveid areene puhastavaid superrünnakuid läbi viia, tuleb siin kasuks, kuid energiat saab kasutada vaid piiratud koguses, mis sunnib selle kasutamist hästi läbi mõtlema.
See on kahtlemata positiivne ning käsitsivõitluse osa on antud mängu üheks suuremaks plussiks.
Igal pool mujal saab esitada vaid küsimusi. Miks? Miks on platvormilt platvormile kargamist nii vähe ja miks piirdub see tihti vaid kolme ohutu hüppega? Miks on suurem osa lõksudest ohutud ja nende vältimine imelihtne?
Miks kasutatakse Knacki võimet erinevaid keskkonnast saadud objekte enda koostisse haarata, nii vaimuvaeselt? Miks on suur osa hüppeid ning ronimisi automaatsed? Miks piirduvad mõistatused suures osas vaid kangide vajutamisega? Miks on tasemedisain nii hämmastavalt lineaarne? Miks?
Need ei ole vead, eks. Vead tähendaksid seda, et mäng on katki. Aga ta ei ole. Ta on täiesti korralikult toimiv teos, mis on tagasihoidlik isegi visuaalide rindel. Graafiliselt puhas, värvikirev ja nii eelmisest sajandist pärit moel objektivaene. Laste jaoks liiga keeruline, täiskasvanute jaoks liiga tühi ning arhailine.
Oletame, et plaanite mängu siiski hankida. Mida te lisaks saate?
Esiteks, suure hulga mänguaega. Esmane läbimine võib võtta 10-12 tundi, aga ka enam, oleneb sellest, kui osav te olete.
Teiseks, mängu lõpetamisel avatakse veelgi keerulisemad ajarünnaku-tasemed ning kolm areeni.
Lisaks saab artefakte korjates avada erinevaid Knacki versioone, mis eeldab mitut mängukorda ning abivahendeid, mis peaksid mõned eriti keerulised olukorrad veidi lihtsamaks muutma.
Knack on omal moel lummav ning seda enam pettumust valmistavalt keskpärane mäng. Looja Mark Cerny püüdlused nostalgiatõrvikut läita on komistanud arhailisuse taha ning süttinud kahjutuli kõrvetab teose näol nüüd nii mängureid kui ilmselt ka tegijaid endid.
Plussid
Korralik võitlussüsteem.
Viisakas pikkus ning mingil määral lisamaterjale, mis ostu õigustavad.
Miinused
Väsitavalt üksluine ning lineaarne igas osas.
Hiilimiselement halvasti kohaldatud.
Lugu venib ja kulminatsioonini viib vaid üksikutest sündmustest tärganud inerts.
Platvorm: PlayStation 4
Tootja: Sony Computer Entertainment, autor: SCE Japan Studio
Ilmus: 2013. a novembris
Hinne: 5/10
