Forte mänguarvustus: Killzone Shadow Fall (PS4) – pärandi varjust välja?
Ükski sõna sellest loetelust ei iseloomusta mängusarja Killzone. Vähemalt siiamaani ei iseloomustanud.
Viisakal moel on Killzone ühes uue põlvkonnaga muutunud ja muutumine on, kui oled konsoolipõlvkondadega käsikäes käinud, mõistetav. Koridorid on täna vaid osa suuremast tervikust, minna peab saama kõikjale, eriti hea, kui minna saab kõigisse paikadesse, mis silmapiiril paistavad.
Kui esimene, sissejuhatav, praktiliselt rööbastel ja veidi uimane peatükk kõrvale jätta, näitab Killzone oma värskeid külgi kohe ja tundub tuttav ning huvitav näiteks neile, kelle jaoks Crysis ideaalilähedast tasemedisaini pakub.
Teise peatüki avatus ning vabadus alarmi tõstmata ringi hiilida on värskendav ja uudne. Pruuni, halli ja ahistavalt räämas maailma asemel võidutsevad järsku lummavad valgusefektid, kirkad toonid, oranžid, punased, kollased, rohelised. Vali millisest värvigamma sektorist soovid.
Kuigi sarnaseid stilistilisi nihkeid võiks ka sarja juurte läbinüsimiseks nimetada, selgitab järsku värvi- ning tasemedisainimuutust uus planeet, kus ringi märuldatakse.
Ja ka PS4 ise, sest ahistav linnakeskkond ei oleks ainuõige paik värske mängumasina võimsuse reklaamimiseks. Ma ei kasuta sõna reklaam juhuslikult, sest Killzone soliidse kesta all peitub üksikuid valikuid, mis tõepoolest võimekusdemona mõjuvad – näiteks pikad kaamerasõidud üle ekstreemselt detailse, efektidest kubiseva linnakeskkonna, mille sarnast tubli, kuid riistvaraliselt väsinud PS3 säärases ilus eales kuvada ei jaksaks.
Visuaalselt lummavaks, ehkki mitte alati nii avatuks, jääb Killzone Shadow Fall lõpuminutiteni. Assassins Creed IV Black Flag võib uuel PlayStationil samuti kohati silmipimestavalt kena olla, aga Killzone on hetkeseisuga üks neist mängudest, mis pildis igal hetkel tõesti meelde tuletavad, et uus põlvkond saabunud on.
Ma ei hakka kasutama väljendit konsooli defineeriv mäng, selle kaardi hoian ma hetkel teadaoleva info põhjal paari tuleva nime jaoks, ütlen lihtsalt, et korralik teos.
Mänguliselt ja sisult on tegu suhteliselt tavapärase FPS-iga, mis oma ilusa kuue all isegi eriti ei pinguta, et midagi teistmoodi või ultrahästi teha.
Kui ma üksikmängukampaaniat läbisin, tuli toimuv jutuks Forte toimetaja Lauri Jürisooga ning ta küsis muuseas ka lugeja ning võimaliku ostja jaoks olulise, vastamist vajava küsimuse: kas Killzone üksikosa on samuti juuretäidis ühisosa purihambas. Ehk siis, kas see on nagu Call of Duty või Battlefieldi mängusarja üksikmäng.
Vastasin, et ei ole. Või vähemalt pole see nii lühike ja kärarikas nagu mainitud militaar-shooterite lugu kipub olema. Shadow Fall on siiski samm edasi ning see püüab oma loodud universumis püsida ja teatud elemente paigal hoida.
Olgugi, et seda tehakse puiselt ning lugu sõlmitakse kokku üsna jabura ning ebavajalikult lihtsa lõpplahendusega, mis jätab nutikama mänguri (ja mängurid on suures osas päris nutikas rahvas) suu ammuli lõputiitreid vahtima. Kahel korral jutti, sest justkui vabandusena pakutav epiloog muudab lõpplahenduse veelgi nõrgemaks.
Õnneks jagub alguse ja lõpu vahele terve rida suuremaid ning väiksemaid sündmuspaiku, kus ringi toimetada, vihaseid tulevahetusi, kaaluta olekus hõljumist ja mängu toredaima arengu, drooniga, toimetamist.
Robot nimega OWL ehk maakeeli öökull, aitab kaasa nii lahinguolukordades kui hiilimissituatsioonides, paralüseerides vastaseid või neid lihtsalt tulistades, ümerkaudset ala skännides, vastaste masinavärki häkkides või sinu jaoks kaitsekilpi paigaldades.
See võimaldab teatud olukordades isegi sinu tegelase surmasuust tagasitoomist, mis on lahkeks boonuseks keerulisematel raskusastmetel.
See ei ole lihtsalt kosmeetiline kaunistus, sa tõepoolest kasutad seda ja leiad selle abil erinevaid võimalusi olukordade lahendamiseks. Ja soovid lõpuks, et see masin oleks veelgi enamat. Näiteks kaaslane, kes lisaks töö tegemisele juttu puhuks. Ja et sellele oleks leitud veelgi enam põnevaid rakendusi.
Juttu puhub muide sinu kontrolleri kõlar, mille kaudu mängitakse maha leitud audiologisid. Efekt on oluliselt lahedam kui see tunduda võib. Samuti on kasutusel Dualshock 4 LED-ekraan, mis kuvab värvikoodi tegelase tervise hetkeseisu kajastamaks, muutudes kollaseks, kui tegelane viga saab, ning punaseks, kui ta elumeeter tühjaks saama hakkab. Lisaks saab droonile juhiseid jagada puutetahvli kaudu.
Umbes 10 tundi või enamgi (kui sulle meeldib igale poole oma nina toppida ning lisakraami koguda) kestev üksikosa saab praktiliselt piiramatu kestvusega lisa hetkel populaarse ning pidevalt mängitava ühisosa näol, kus madistamine toimub peamiselt kahel rindel.
Olemas on tavapärane tiimide surmamadin ja (minu jaoks huvitavam) missioonipõhine Warzone, kus eesmärgid vahetuvad teatud ajaliste intervallide järel. Muuseas tuleb vastaste tugipunkte õhku lasta, alasid vallutada ja hoida ning signaalmajakat ettenähtud asukohta toimetada.
Astmelist karakteriarengut enam ei toimu. Kogu progresseerumismotivatsioon on üles ehitatud minieesmärkidele, relvade, lisaboonuste ning muu sarnase edaspidiseks kasutamiseks avamisele.
Killzone Shadow Fall on hetkel teelahkmel, otsustamaks, mis sarjast edasi saab. Hetkel jääb mulje, et see suundub sinna, kus mängur peaks läbimiseks aega võtma ja ei eeldaks alati käehoidmist.
Samas on mängumaailm hetkel koht, kus rändamiseks ning ringinuhkimiseks puudub selgem motivatsioon. Kauni vaatepildi kõrvale tuleks tootjal pakkuda ka sädet, mis elamuse lõplikult käima lükkab. Taas kord pean Assassins Creed IV poole vaatama.
Plussid
Stabiilsus. Kogu Killzone Shadow Fall, nii üksik- kui ühisosa, toimis vähemalt testimise paarikümne kogutunni ajal perfektselt. Ei mingit märgatavat kakerdavat pilti, ei mingeid hangumisi ega serverist väljakukkumisi.
Võimas visuaalne elamus. Vapustavad valgusefektid ning vaated. Su hiigelekraaniga teleri ost on ennast lõpuks ka konsoolimängulainel ära tasunud.
Korralik, sisu- ning mängijaterohke ühisosa, mis pakub tegevust kümneteks tundideks.
Droon OWL annab mängitavusele läbi erinevate lähenemisnurkade päris palju juurde.
Dualshock 4 kõlari kaudu mahamängitavad audiopäevikud toovad elamuse ekraanist ja kõlarikomplektist veelgi kaugemale, sulle lähemale.
Miinused
Suhteliselt elutu maailm.
Lugu on häirivalt tavapärane, halvasti seotud ning iseäranis halvasti kokku sõlmitud.
Mõned lahinguolukorrad, iseäranis lõpuosas, tunduvad ebaõiglaselt keerulised ning automaatne kontrollpunkt võib su põrgulikult nigelasse olukorda jätta.
Hinne: 7/10
