Duke Ülikooli teadlaste läbi viidud uuringu raames uuriti 1000 inimest tõeliselt pika perioodi vältel. Katsealuseid jälgiti alates kolme aastaseks saamisest kuni 45-aastaseks saamiseni ning seejuures seirati väga erinevaid parameetreid - IQ-d, üldist tervist, kehalisi võimeid ning samuti ka vaimse tervise näitajaid.

Täiskasvanuks saades vaadeldi veel erinevaid biomarkereid, mis aitavad kiiremaid vananemisprotsesse tuvastada - kehamassiindeksit, vererõhku, puusade ja vöökoha suhet, kolesteroolitaset ja mitmeid teisi näitajaid. Lisaks loodi kaheksast inimesest koosnev spetsiaalne sõltumatu komitee, kelle ülesandeks oli piltide põhjal hinnata, kui hästi inimesed vananenud on.

Kõike seda kõrvutati kõndimiskiirustega ning tulemused olid üllatavad. Selgus, et inimestel, kes 45 aastaselt aeglaselt kõndisid, oli väiksem ajumaht ja ka teised ajunäitajad olid oluliselt kehvemad kui väledamatel eakaaslastel. Ka hindajate arvates nägid aeglasemate kõnnakutega inimesed vanemad välja ja ka nende üldtervise näitajad olid oluliselt halvemad.

Kuigi arstid ja teadlased on praeguseni kõnnikiirust ka vanemate patsientide puhul tervise hindamiseks ühe parameetrina kasutanud, näitavad töö tulemused teadlaste hinnangul, et seda ei tuleks ka teiste vanuserühmade puhul kõrvale jätta.

"Arstid teavad juba praegu, et 70 ja 80-aastaselt aeglaselt kõndijad surevad varem kui sama vanad kiiremalt liikujad," ütles Duke Ülikooli teadur Terrie E. Moffitt. "Selle uuringu puhul vaadeldi aga inimesi lapseeast keskeani ning tulemused näitavad, et aeglane kõnnak viitab probleemidele juba aastakümneid varem."