Hoolimata sellest, et üldsuse teadlikkus plastireostusest paraneb, on probleemi lahendamiseks vähe ära tehtud. Kui senised tendentsid jätkuvad, sisaldavad maakera ookeanid 2050. aastaks mõne prognoosi kohaselt rohkem plasti kui kalu.

Nüüdisajal satub ookeanidesse igal aastal keskeltläbi 11 miljonit tonni plastikut. 2040. aastaks võib see hulk peaaegu kolmekordistuda.

ÜRO aruande „Osaka Blue Ocean Vision” koostamises osalenud uurijad võitlevad selle eest, et sajandi keskpaigaks ei satuks ookeanidesse enam üldse uut plastireostust.

Selle eesmärgi saavutamiseks peab maailma plastmassitööstus nende sõnul vaid paari kümnendi jooksul arenema "lineaarsest ja raiskavast" süsteemist ring- ja taaskäitlevaks.

Aruanne toetub suuresti Ühendkuningriigis tegutseva majandussüsteemide jätkusuutlikustamise ettevõtte SYSTEMIQ ja USA valitsusvälise organisatsiooni The Pew Charitable Trusts mullu välja töötatud mudelile.

Aruanne näitab: kui maailma riigid otsustavad plastireostuse vähendamiseks pakilisi samme astuda, suudame ookeanidesse suunduvat prügi olemasolevate tehnikate ja lähenemiste toel aastaks 2040 vähendada 82%.

„Aeg on teha lõpp sellistele isoleeritud muudatustele, milles riik riigi järel astub juhuslikke samme, mis on pealtnäha mõistlikud, kuid tegelikult ei muuda mitte midagi,” rõhutas Inglismaal tegutseva Portsmouthi ülikooli keskkonna- ja jätkusuutlikkuse-uuringute professor Steve Fletcher. „Süsteemi ühe osa muutmine eraldiseisvalt ei muuda võluväel kõike muud.”

Ainuüksi plasti taaskäitlemisest ei piisa. 2020. aasta mudel näitas, et selleks, et strateegia soovitud tulemusi annaks, tuleb vähemalt poolele miljonile inimesele päevas luua võimalused prügikogumisteenuste kasutamiseks.

„Kuna see on ebatõenäoline, peab prioriteediks kujunema plasti hulga vähendamine süsteemis, sest jäätmemajandusüsteemide mastaapimine piisaval kiirusel pole võimalik. Toodete disaini tahtlikult muutes on plastmaterjalide kasutamist paljudes olukordades võimalik vähendada, miinimumini viia või täielikult vältida,” toonitab aruanne.

Kogu maailmas kulutatakse pakendamisele aastas umbkaudu 70–100 miljardit eurot, kuid 95% sellest rahast läheb plastireostuse kujul raisku. Lisaks sellele, et taolise olukorra muutmine tähendaks ettevõtetele suurt rahalist säästu, tooks vähem plastmasse ja rohkem taastuvmaterjale kasutavate toodete arendamine endaga kaasa ka muid majandushüvesid.

Selleks, et ookeanidest välja korjata vähemalt osa neisse juba sattunud prügi ja mh vähendada hiiglasuurt Vaikse ookeani prügisaart (ingl the Great Pacific Garbage Patch), on vaja teha pingutusi ka ookeanide puhastamise suunal.

Uurijad rõhutavad aga, et täiendava plastprügi ookeanidesse voolamise ennetamine peaks siiski olema esimene prioriteet. Ookeanidest plastmaterjalide väljasõelumine on keerukas väljakutse, mis nõuab kõrgtasemelist tehnikat ja maksab väga palju.

Ookeanide puhastamist tuleks kaaluda vaid „kasuliku üleminekumeetmena” teel täielikult ringleva plastmassimajanduse poole. Vastasel juhul kuhjame ookeanidesse üha juurde ohtlikku prügi, mida sealt vähehaaval taas välja noppima peame.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid