Ühe maailma parema astronoomilise kaamera kuue aasta (2013–2019) jooksul tehtud ülesvõtteid sõelunud kaks astronoomi tegid hiljuti vägeva avastuse.

Oorti pilvest* pärinev jäine taevakeha — kõige suurem ja kaugem meile lähenev komeet, mis nüüdisajal avastatud on — teeb tiiru ümber Päikese 2031. aastal.

USA-s tegutseva Pennsylvania ülikooli teadlased Pedro Bernardinelli ja Gary Bernstein märkasid, et komeet liigub Päikesesüsteemi piirialalt keskme suunas ning möödub Päikese lähedalt 2031. aastal.

Komeedilt peegelduva valguse hulga põhjal hindavad uurijad, et taevakeha tähistusega C/2014 UN271 — ehk lihtsalt Bernardinelli-Bernsteini komeedi — läbimõõt on 100–200 kilomeetrit.

See on umbes kümme korda suurem teiste teadaolevate komeetide keskmisest läbimõõdust, mis tähendab, et äsja avastatud komeet on keskmisest komeedist umbes tuhat korda massiivsem. Kokkuvõtvalt on see üks suuremaid nüüdisajal avastatud komeete ja suurim teadaolev objekt Päikesesüsteemi kaugemas servas laiuvas Oorti pilves.

Kuiperi vööst kaugemal paiknev Oorti pilv on kerakujuline „kest”, mis koosneb Päikesesüsteemi tekkimise ajast pärinevatest jäistest ja kivistest jäänukitest. Pilve kaugemad piirkonnad jäävad u tuhande ja saja tuhande astronoomilise ühiku kaugusele. (Astronoomiline ühik aü on Maa keskmine kaugus Päikesest, veidi vähem kui 150 miljonit km.)

Erinevalt planeetide suhteliselt lapikust orbitaaltasandist tiirlevad komeedid selle pilve sees ümber Päikese eri nurkade all, mistõttu Oorti pilv ongi kerakujuline.

Uustulnukaid avastatakse Oorti pilvest alatasa. Reeglina ei ole sealsed kehad kunagi varem Päikesele lähenenud, nii et kui gravitatsioonilised vastastikmõjud paiskavad mõne neist Päikesesüsteemi keskme poole, avastatakse neid kui komeete.

Uute taevakehade avastamine eesmärgiga uurida, mida need meile meie mineviku kohta õpetada võivad, on täpselt see põhjus, miks Bernardinelli ja Bernstein ülesvõtteid uurisid.

Ülesvõtted tehti osana galaktikate ja tumeenergia kaardistamise projektist DES (ingl Dark Energy Survey) 570-megapikslise tumeenergia-kaameraga DECam, mis töötab Tšiilis neljameetrise läbimõõduga Victor M. Blanco nimelise teleskoobi juures.

DECami 80 000 ülesvõttest koosnevas allrühmas tuvastasid astronoomid rohkem kui 800 Päikesesüsteemi taevakeha. Nende nimesid kandev komeet oli nähtav 32-l neist kujutistest ja liikus trajektooril, mis on planeetide orbitaaltasandi suhtes risti.

Bernardinelli ja Bernsteini hinnangul alustas komeet oma teekonda sügavalt Oorti pilve sisemusest umbes 40 000 aü kauguselt.

See on enam kui 260 korda kaugem vahemaa kui see, mille praeguseks on läbinud kõige kaugemale kosmosesse läkitatud tehisobjekt kosmosesond Voyager 1 (mis on Päikesest jõudnud vaid 153 aü kaugusele).

2021. aasta juuniks oli Bernardinelli-Bernsteini komeet lähenenud Päikesele 20 aü (kolme miljardi kilomeetri) kaugusele, s.o umbes sama kaugele, kui Päikesest paikneb Uraan.

Hiljutiste ülesvõtete põhjal saab öelda, et komeedi pind on soojenenud piisavalt, et tekitada kooma — tolmu ja gaasi pilv, mis ümbritseb komeeti, kuna selle pinnajää on hakanud sublimeeruma ehk tahkest olekust otse gaasiliseks muutuma. Kooma olemasolu kinnitab ametlikult, et Bernardinelli ja Bernsteini avastatud objekt on tõepoolest komeet.

Bernardinelli-Bernsteini komeet möödub Maast ohutult kauguselt. Kui see 2031. aastal periheeli — oma orbiidi Päikesele kõige lähemasse punkti — jõuab, jääb see Päikesest ometi 11 aü kaugusele, s.t 11 korda kaugemale Maa ja Päikese keskmisest omavahelisest kaugusest ehk veidi kaugemale Saturni orbiidist.

Kuna komeet pöörab ümber meist nii kaugel, ei paista isegi nii massiivne taevakeha öötaevas eriti hele ja selle vaatlemiseks on vaja üsna suurt amatöörteleskoopi.

* Oorti pilve teatakse Eestis ka kui Öpiku-Oorti pilve. Eesti astronoom Ernst Öpik postuleeris 1932. aastal hüpoteetilise komeetide reservuaari olemasolu, kuid ta polnud kuigi aktiivne publitseerija ning laiemalt teatakse seda pilve hollandi astronoomi Jan Oorti teate järgi 1950. aastal.