Mitme aastakümne jagu uuringuid on välja selgitanud, et staatilised venitusharjutused enne treeningut — mille raames hoitakse lihaseid venitavaid asendeid mitme sekundi vältel — ei ole kuidagi kasulikud, kirjutab Discover Magazine.
2016. aastal kogus Ühendkuningriigi ja Austraalia uurijate töörühm kokku ja analüüsis hulka staatilise venitamise ja jooksutulemuste seostele keskendunud uuringuid ning jõudis järgmistele järeldustele.
Täiesti võimalik on, et venitusliigutused teevad täpselt vastupidist soovitule, s.t halvendavad sooritust ja suurendavad vigastuste tõenäosust. Tõenäoliselt on mõistlikum asendada need jooksueelse soojendusringiga ja võib-olla teha venitusi muul ajal, mitte vahetult enne pingutust.
Hüpoteetiliselt peaks venitamine aitama jooksjatel energiat tõhusalt rakendada, ennetama jooksujärgseid lihasvalusid ja vähendama levinud krooniliste vigastuste, nt Achilleuse kõõluse põletiku või tallasidekirmepõletiku ilmnemise tõenäosust. Uuringud aga näitavad, et staatiline venitamine ei avaldanud jooksjatele praktiliselt mitte mingisugust positiivset mõju.
Mis puutub venitamisharjutustesse vahetult enne treeningut, siis mõned uuringud on näidanud, et see komme suisa pärsib jooksjate üldist sooritust.
Lihasjäikus aitab jooksmisel suunata võimalikult palju lihasjõudu liikumisse. Kui liigesed on liiga lõdvad, kulub uurijate oletusel osa energiat keha uuesti tasakaalustamisele pärast iga korda, mil jooksja jalg maapinda puudutab.
On siiski muid kehalisi tegevusi, mis nõuavad täiendavat painduvust ja mille juures sellest ka kasu on — tantsijad võivad soovida jalga pea kohale tõsta ja iluvõimlemine eeldab selgroo tavalisest suuremat paindlikkust.
Meta-analüüsi autorid nendivad, et kui sportlane soovib, et ta lihased treeningu ajal pikeneksid, võib venitamisharjutuste regulaarsest sooritamisest abi olla.
Pealeselle annab kasvav hulk tõendeid mõista, et inimestel, kes ei ole kas sportlased või treenerid ja võib-olla ei tee isegi regulaarselt trenni, võivad staatilised venitusharjutused parandada südame-veresoonkonna tervist. Uurijaile pole siiski selge, mis seda mõju põhjustab.
Võimalik, et venitustega seonduvates protsessides osaleb närvisüsteem. Oma roll võib olla venitamise käigus lihases tekkival hapnikutaseme ajutisel alanemisel — kombinatsioonis pärast venituse lõpetamist vallanduva hapnikutulvaga.
Loodetavasti selgub tulevikus läbi viidavate uuringute raames, mis veresoontes venitusharjutuste ajal toimub ja kuidas see südame tervisele kasulikku mõju avaldab.
Venitusharjutused võiksid aga olla mõeldav alternatiiv südame-veresoonkonna tervist parandavale treeningule eakamatel, haigustest, nt rabandusest paranejatele või isegi väsinud lapsevanematele, kellel pole aega ja energiat täiemahuliseks treenimiseks.
