Esiteks tekib küsimus, et kas elu Marsil on seotud eluga Maal, mille üle on ammu juureldud. Mõni asjatundja arvab, et meile tuttavad eluvormid jõudsidki Maale just Marsilt.
Seda annaks uurida siinset ja sealt pärinevat DNA-d ja RNA-d kõrvutades. Paraku säilivad need suhteliselt lühikest aega, aga Marsil pole meile teadaolevaid elu avaldumisvorme olnud juba mitu miljardit aastat.
Seega on usutav, et isegi parimal juhul leiame vaid mikroorganismide fossiile (mineraliseerunud jäljendeid) või mingisuguseid biosignatuure. Need on kunagiste eluvormide bioloogilised jäljed, mida nimetatakse ka keemilisteks või molekulaarseteks fossiilideks.
Kui aga leiaks kinnitust, et elu Marsil on seotud eluga Maal, saaksime kinnitust ka teooriale, et mõni eluvorm suudab sama tähesüsteemi eri planeetide vahel reisida või koguni komeetide, asteroidide või teiste taevakehade vahendusel kosmoses pikemaid rännakuid teha. Mis aga ei viita tingimata, et Maa ja Marsi eluvormid pärinevad samast allikast.
Perseverance'i töö võib tuua kinnitavaid või ümberlükkavaid tõendeid ka eraldiseisva teooria kohta, et Marsil on vee kadumisest hoolimata endiselt elu, aga kliimamuutuse tõttu kuhugi välispinna alla peitunud.
Marss on Maa järel teine kõige inimasustuse-kõlbulikum paik terves Päikesesüsteemis, nii et meie jätkuv huvi seal leidunud/leiduva elu kohta infot koguda pole pelgalt teoreetiline.
Nii Marsilt elu kui ka kunagise elu jälgede leidmise korral muutuks kindlasti aktuaalseks aga teema, kuidas neid säilitada ja tulevaste Marsi-missioonide eest kaitsta, eriti kui punasele planeedile jõuavad inimesed.
NASA kulgur Perseverance jõudis 18. veebruari õhtul Marsi pinnale, et sealt elu (jälgi) otsida, kivi- ja pinnaseproove võtta ja testida, kas kohalikust atmosfäärist saaks hapnikku toota.
Kulgur maandus Marsil Jezero kraatris, mis nägi kunstniku nägemuses miljardite aastate eest välja selline nagu artikli avapildil. Kraatrist on leitud savi ja asjatundjad usuvad, et kuskil siin oli kunagi ammu järv.
