Mõned teadlased usuvad, et see võiski nii olla, kuna taoline stsenaarium tundub kahe planeedi võrdluses intuitiivselt loogiline.

Võtame kõigepealt vaatluse alla faktid. Esiteks ei tea mitte keegi, kus ja kuidas täpselt elu alguse on saanud. Me võime vaid oma praeguste teadmiste, sh varasemate eluvormide kivististe ja süsinikuladestuse valguses konstrueerida selle kohta ajas tagasi ulatuvaid hüpoteese.

Teada on, et Marsil ja Maal on palju ainulaadseid ühiseid omadusi, mis ülejäänud Päikesesüsteemi planeetidel puuduvad. Mingis mõttes kujutab Marss endast väiksemat ja iidsemat Maad, mis on oma loodusvarad ja elektromagnetilise tuuma kiiremini „läbi põletanud“. Ka see tundub loogiline — väiksem jäätükk sulab kiiremini ja väiksem portsjon tulist toitu jahtub kiiremini.

Elu algupära väljaselgitamise üks viise on genoomika uurimine. „Elu ehituskivide“ nagu RNA ja DNA ilmumist Maale on võimalik seostada Marsilt pärinevate meteoriitide teadaoleva langemisega Maale (rahvusvahelise meteoriidikollektsionääride assotsiatsiooni osutusel on neid seni leitud 159).

Teadlased usuvad, et elu tekkis Maal vaid 200 miljonit aastat pärast vedelas olekus vee ilmumist meie planeedile — ja Marsil esines pinnavett tõenäoliselt enne kui Maal.

„Kui elu üldse kusagil tekkida sai, võis see kõigepealt tekkida Marsil. Me ei tea, millised on täpsed nõudmised elu tekkele — kas see eeldas midagi eriti erilist nagu kuu olemasolu või muid tegureid, mis on ainuomased Maale —, kuid puhtalt selle põhjal, kus vedel vesi esimesena kättesaadavaks muutus, võib eeldada, et elu tekkis esmalt Marsil,“ märkis Arizona ülikooli planetoloogiaprofessor Erik Asphaug.

Suurem tõenäosus, et elu jõudis Marsile kusagilt mujalt varem kui Maale, tuleneb proosalistest põhjustest. Maa on Päikesele lähemal ja iga meie poole suunduv objekt peab vältima Päikese tugevat gravitatsioonijõudu.

Väljastpoolt Päikesesüsteemi saabuv objekt võib ka nt Jupiteri gravitatsiooni mõjutusel paiskuda otse Marsi pihta. Üks võimalus seda hüpoteesi kontrollida on otsida kõigist Marsilt pärinevatest proovidest DNA jälgi.

Igal juhul on Marsi kunagi vedelas olekus pöörelnud tuum nüüdseks aeglustunud ja tahenenud, mille tulemusena on atmosfäär peaaegu olematuks hõrenenud.

See tähendab, et kõrvaldatud on meile tuttavate eluvormide eksisteerimiseks vajalikud kaitsvad tegurid. Siiski on võimalik, et kusagil Marsi külmakõrbes leidub veel uinuvas olekus rakulist elusainet.

Tänu genoomika valdkonnas saavutatud edusammudele teame, et kõik elusolendid Maal põlvnevad ühestainsast ainuraksest organismist, mis elas siin u 3,9 miljardit aastat tagasi, 200 miljonit aastat pärast seda, kui meie planeedil tekkis vedelas olekus vesi.

Asphaugi osutusel ütleb see, mida me Maa kõige vanemate, peaaegu nelja miljardi aasta taguste süsinikuisotoopide jälgi sisaldavate kivimite kohta teame, et elu hakkas Maal tekkima peaaegu kohe, kui see võimalikuks sai.

Sellest võib järeldada, et evolutsiooniline areng meie nüüdisaegsete keerukate genoomideni on kas väga lihtne, või on arengu kiiruse põhjus asjaolu, et Maa lihtsalt „nakatus“ eluga ja see ei tekkinud tegelikult siin.

Harvardi ülikooli professor Avi Loeb märkis, et üks Maalt leitud Marsilt pärinev meteoriit tähistusega ALH 84001 ei kuumenenud Maale langemise käigus kõrgemale temperatuurile kui 40 °C ja võis seega vabalt kanda endaga elusorganisme.

„Kui Marsilt õnnestub leida elu jälgi, mida me kulguriga Perseverance ja muude Marsil toimuvate operatsioonide käigus teha loodame, oleksin mina isiklikult üllatunud, kui need poleks väga selgelt sarnased Maal leiduvate eluvormidega,“ tunnistas Asphaug.

Aitäh TalTechi kosmosevaldkonna juht Rauno Gordon'ile olulise sisulise paranduse eest tekstis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid