Kui kerge oleks maskikandmist kohustuslikuks muuta? Meenutame kunagist „turvavöösõda"
Kui riikide valitsused soovivad COVID-19-pandeemia ohjeldamiseks sundida rahvast kaitsemaske kandma, tuleks neil ehk võtta õppust sellest, kuidas omal ajal juurutati üht nüüdisajal üldiselt omaks võetud kahjude vähendamise meedet — turvavööde kasutamist mootorsõidukeis.
USA elanike sundimine turvavöösid kasutama nõudis alates 1950. aastatest seaduste muutmist, nende jõustamist ja rahvatervise-kampaaniate korraldamist.
Eriti just alguses reageeris rahvas kõigele sellele valuliselt — valeteabe levitamise ja protestidega, mis keskendusid eelkõige isikuvabaduse kaitsele.
„Autotööstus ei soovinud turvalisuse teemat tõstatada,” meenutab tarbijakaitse-aktivist ja turvavööde juurutamise varajane toetaja Ralph Nader. „Nemad tahtsid müüa suurt jõudlust, kiirust ja glamuuri.”
Turvavööde kasutamise pooldajad — sh traumaosakondade kirurgid ja kindlustajad — tegid pikki aastaid jõuliseid pingutusi seaduste muutmiseks. Tagasilöögid kujunesid suisa isiklikeks. „Meid süüdistati Ameerika-vastasuses ja küsiti, miks me ei lähe tagasi Venemaale ning miks me tahame, et riik hakkaks kodanikele lapsehoidjaks,” räägib Nader.
Turvavööde vastased levitasid agaralt valesid, näiteks (teaduslike uurimustega kummutatud) hoiatusi, et avarii korral lömastab turvavöö sõitja siseelundid.
Väideti isegi, et kõik turvavööde võimalikud positiivsed mõjud tühistab see, kui inimesed surevad, sest turvavööde tõttu ei suuda nad põlevast autost väljuda.
Ometi hakkasid mõned autotootjad, nagu Ford ja Volvo, pakkuma turvavöö lisamise võimalusega mudeleid. Kuna sellega ei kaasnenud üldsuse teavitamise kampaaniat, ei saanud turvavööga varustatud autodes esialgu müüvikuid.
Pärast aastatepikkust survestamist allkirjastas USA president Lyndon B. Johnson 1966. aastal seaduse, millega nõuti turvavööde kasutamist kõigis reisijaid transportivates sõidukites ja asutati riikliku liiklusohutuse büroo.
„Uuringud näitasid, et turvavöö kandmine suurendas tõenäosust autoõnnetuses ellu jääda. See oli kriitilise tähtsusega tulemus,” ütleb Washintoni ülikooli vigastuste asjatundja ja pediaatriaprofessor Fred Rivara.
Selleks et seadusemuudatust üldsusele „maha müüa”, võttis riigi tellimusel avalikke teadaandeid tootev mittetulundusühing Ad Council kasutusele kokkupõrkekatse-mannekeenid Vince’i ja Larry. Inforeklaamides näidati, kuidas autod, milles istusid turvavööta mannekeenid, vastu seina paiskusid; televaatajatel soovitati mitte nende eeskuju järgida.
1980. aastateks ei vaieldud enam eriti selle üle, kas turvavööd toimivad — ilmsed tõendid kinnitasid, et turvavööd päästavad elusid. Selle asemel nihkus tulipunkt isikuvabadusele.
Sellest hoolimata hakkasid osariigid alates 1984. aastast turvavöö kasutamist kohustuslikuks muutma. Föderaalvalitsus hakkas viimaks karmimate seadustega osariikidele tegema suuremaid eraldisi maanteede ehituseks. Ühtlasi kujunesid uutesse autodesse sisse ehitatud turvavööd üha mugavamaks ja tõhusamaks.
Nüüdisajal kasutatakse turvavöösid laialdaselt. 2019. aastal kandis USA-s turvavööd 91% sõidukiga liiklejaid. Osariikides, kus politseinikel on õigus peatada juhte turvavööta sõitmise eest, on too näitaja suurem kui osariikides, kus politseinikud tohivad turvavööta sõidu eest trahvi teha vaid juhul, kui juht on peatatud mingil muul põhjusel.
Isegi New Hampshire’is — ainsas osariigis, kus turvavöö kasutamise kohustus puudub — kasutab turvavöid 71% sõidukiga liiklejaid.
Mida kõige selle põhjal ennustada kohustusliku maskikandmise ideele? 1918. aasta gripiepideemia ajal maskikandmiskohustused hästi ei toiminud, tekkis isegi seaduse vastu võitlevate maskivastaste organisatsioon.
Ent tol ajal puudusid teaduslikud tõendid, mis oleksid maskide tõhusust kinnitanud (ja võimalik, et toonased poorsest gaasriidest maskid ei pakkunudki nakatumise eest tõhusat kaitset).
Praegu teame juba kindlalt, et kaitsemask on tunnustatud ja võimas vahend, mis aitab viiruse levikut ohjeldada. Maskikandmise kohustuslikuks tegemine võib aga „turvavöösõja” näitel nõuda suuri pingutusi.
Turvavööde kasutamise viisid massidesse rahalised soodustusprogrammid, tugeva tõenduspõhjaga teadusuuringud ja koordineeritud rahvatervise-sõnumid. Kõik need pingutused on mõeldavad ka maskide kandmise kohustuslikuks tegemise juures.
Eesti asjatundjate kommentaarid
Teeneline autoajakirjanik Toomas Vabamäe meenutab, et NSV Liidus, sh Eestis, tulid esimesed turvavöödega autod (Moskvitš 412) müügile aastal 1969.
„Aastast 1974 said peaaegu kõik uued autod eesmised turvavööd ja umbes siis hakati ka nende kasutamist propageerima. Aga ka meil ei tahtnud rahvas neid eriti kinnitada ja põhjusi leiti mustmiljon (ja leitakse tänini). Tõsi aga on, et toonased algelised, ilma inertsrullita turvavööd oli väga ebamugavad kasutada,” ütleb Vabamäe.
Vandeadvokaat Indrek Sirk lisab, et Eestis on turvavööde kasutamine kohustuslik alates 1. aprillist 1975 ning seda kõigil kohtadel, kus turvavööd on sõidukis olemas.
"Nõue, et turvavöödega valmistaja varustatud sõidukis peab olema turvavöö kinnitatud, kehtib tänaseni. See tähendab ka, et vanade autode puhul, kus valmistaja ei olnud turvavööd ette näinud, ei pea neid ka sinna ise ehitama ja võib sõita niisama," märgib Sirk.
