Kas purjus inimesel on suurem šanss autoavariis terveks jääda?
Liikvel on linnalegend, et purjus olek kaitseb kuidagi traumaga seonduvate vigastuste eest. See põhineb arvamusel, et mida lõdvestunum on inimene joobeseisundis, seda väiksem on tõenäosus, et ta viga saab, kuna ta paindub ja väändub ilma suurema vastupanuta igasse asendisse, millesse avariiolukord teda sunnib.
On see tõsi? Mõned uuringud annavad tõesti mõista, et alkoholijäägid organismis seonduvad suurema tõenäosusega pärast traumaatilist õnnetust ellu jääda. Samas näitavad teised uuringud, et üldine suremusrisk alkoholijoobes saadud vigastustesse võib olla kuni kaks korda suurem. Kummal leeril on siis õigus?
Esiteks meenutagem, et kesknärvisüsteemi närvirakke võivad virgatsained kas ergutada või pärssida. Mida kõrgem on neuronite aktiivsuse määr, seda kiiremini ja jõulisemalt reageerivad lihased.
Glutamaat on närvirakke aktiveeriv virgatsaine, mis võimaldab pea- ja seljaajul elektrilisi signaale kiiremini edastada. Alkohol samas vähendab seda suutlikkust, pärssides ioonide voolu läbi glutamaadiretseptorite. Taoline mõju ilmneb juba vere väga madala alkoholisisalduse, vaid 0,03% juures. Mida rohkem alkoholi inimene manustab, seda raskem on tal neid lihaseid kontrollida, kuna glutamaadi signaaliedastus on üha rohkem pärsitud.
Autoavarii korral toimub reeglina kolm kokkupõrget — üks siis, kui auto millegagi kokku põrkab, teine siis, kui inimene autos millegagi kokku põrkab, ja kolmas, kui siseelundid keha sisemuses põrutada saavad. Seega peaks purjus inimene esimese hüpoteesi kohaselt autoõnnetuses tõenäolisemalt ellu jääma.
Paraku võib madalam lihaspinge tähendada ka seda, et keha põrkub autoga lõdvestusseisundis märksa jõulisemalt kui siis, kui käte ja jalgade lihased on pingul ja suudavad osa löögijõust eemale suunata ohutumal viisil.
2013. aastal avaldatud uurimus näitab, et need autoõnnetuse ohvrid, kelle veri sisaldas alkoholi, said tõenäolisemalt vigastusi pähe, näkku ja rinnapiirkonda. Need on selgelt eluohtlikumad kui käe- või jalaluumurrud, kõõluserebendid jmt vigastused, mis seonduvad lihaste pingesolekuga.
Ehkki seniste uuringute tulemused pole kaugeltki kindlad, peetakse arusaama, et autoavariis ellujäämine on tõenäolisem alkoholijoobes, üldiselt kahtlaseks — või vähemalt kuulub see kategooriasse „vaja on läbi viia põhjalikumaid uuringuid“.
Seejuures tuleb siiski tunnistada, et leidub teaduslikke tõendeid, mis annavad mõista, et suur kogus alkoholi organismis garanteerib suurema tõenäosuse traumaatilises õnnetuses ellu jääda. (Muidugi suurendab see ka traumaga lõppevasse õnnetusse sattumise riski.)
Mõni uuring on näidanud, et alkohol vereringes on traumajärgselt kasulik. Ainus liik kehavigastusi, mille juures alkoholi soodus mõju ei ilmnenud, on põletushaavad. See on loogiline, kuna alkohol pärsib immuunsüsteemi tööd ning põletushaavade üks levinumaid komplikatsioone on teadaolevalt kõrgem nakkusoht.
USA-s tegutseva Illinois’ osariikliku ülikooli uurija ja vigastuste epidemioloog dr Lee Friedman üritas välja selgitada, milles peitub alkoholi kasulikkus sellistes olukordades.
Oma 2014. aasta uurimuses püstitas ta hüpoteesi, mille kohaselt avalduvad kaitsvad mõjud tänu sellele, kuidas alkoholijoove mõjutab vigastusele järgnevaid kõikvõimalikke komplikatsioone, ja eriti sellele, kuidas alkoholi mõju seondub üldse nende esinemise väiksema tõenäosusega.
Uurimuse valimisse kuulunud inimeste seas oli neil, kes õnnetuse tagajärjel hukkusid, vähemalt üks komplikatsioon ehk tüsistus. Joobnutel oli komplikatsioonide ilmnemise tõenäosus aga oluliselt väiksem.
Purjus patsiendid kogesid 23,5% väiksema tõenäosusega südamega seotud tüsistusi ja 30% vähem tõenäoliselt neerutüsistusi. Friedmani osutusel kinnitas analüüs, et südame-veresoonkonda ja neere mõjutavaid meditsiinilisi tüsistusi ilmnes kokkuvõttes vähem.
Selge järelduse tegemise teeb keerulisemaks 2011. aasta uurimus, mille järgi on traumapatsientidel, kelle veres leidub alkoholi, peaaegu kaks korda suurem suremus.
Uurimuse autorid juhivad tähelepanu asjaolule, et ebakainest inimesest voolab välja rohkem verd, kuna alkohol pärsib vere hüübimist ja organismi suutlikkust veresooni kokku suruda. Ka suureneb joobeseisundis tõenäosus, et südame löögirütm muutub eluohtlikuks. Ja, nagu mainitud, väheneb ka organismi suutlikkus võidelda nakkustega, mis suurendab infektsiooniga seonduvat surmariski.
Siin on oluline märkida, et uurimuste vastuolulisus ja andmete kokkuklappimatus võivad johtuda sellest, millist tüüpi traumasid uurijad analüüsisid — näiteks põletushaavad erinevad oluliselt kuulihaavadest, liiklusõnnetustega seonduvatest traumadest jne.
Pole olemas sellist asja nagu ravim iga haiguse vastu, mistõttu ei pruugi olla imekspandav, et alkoholijoove võib omal moel kasuks tulla üht tüüpi, aga mitte teist tüüpi vigastuste puhul.
Ehkki see ei kehti iga trauma puhul, leidub siiski tõendeid, et alkoholisisaldus veres võib teatud tüüpi patsientidel, nt ajutraumade puhul suremust vähendada. Ja kuigi ajutrauma saamise tõenäosus purjus peaga on oluliselt suurem, on sellest eluga pääsemise tõenäosus samuti suurem.
Hoolimata sellest, et kindla otsuse langetamiseks pole piisavalt andmeid, ei paista küll, et joobnud olek organismi kaitseks — eelkõige seetõttu, et joobeastme kõrgus on vahetus seoses mis tahes viisil vigastada saamise suurema tõenäosusega.
Olgu inimene purjus või mitte, on esmaste kahjustuste üleelamise tõenäosus suurem, kui ta püsib elus haiglasse jõudmiseni. Pärast seda ohustavad ellujäämist eelkõige organismi traumale reageerimisest johtuvad tüsistused.
Eesti asjatundja kommentaar
Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liige-ülemarst professor Peep Talving selgitab kommentaaris Fortele, et traumast tingitud surmad on enamasti seotud raskete ajuvigastuste ja fataalsete verekaotustega. Traumajärgsed surmad toimuvad kahes ajaaknas: enamik sündmuskohal, teise lainena haiglaravi esimestel päevadel .
Eesti kohtumeditsiini andmebaasi avaldatud uuringus leidsid teadlased, et 51% traumasurmadest olid seotud alhoholijoobega ja kõige enam surmasid leidis aset liiklusavariides juhtunud õnnetustes.
Maailma terviseorganisatsioon (WHO) on avaldanud mitmeid raporteid, mis toovad selgelt välja alkoholi efekti traumajärgsele vigastuste koormale ja elulemusele.
"Viimaste aastakümnete jooksul on avaldatud palju teaduslikke raporteid esmase surmapõhjuse ehk ajutrauma ning joobe ja suremuse vahel. Ka mina olen avaldanud samateemalisi eelretsenseeritud artikleid ehk oman osalust olemasoleva kirjanduse loomisel," ütleb prof Talving.
"Avaldatud kirjanduses on palju vastuolulisust, kus tulemid on hajutatud nii alkoholijoobe kasuks kui ka kahjuks. Palju erinevusi on uuringutes valimite, traumamehhanismide ja vigastuste raskusastmete osas ja paljudes artiklites puuduvad alkoholitaseme mõõdikud.
Kokkuvõtvalt on kirjandus fragmenteeritud, prospektiivsed randomiseeritud kontrolluuringud puuduvad ja neid uuringuid ei ole võimalik inimsubjektidel teha," kinnitab ülemarst.
Ta meenutab, et suurima trauma-andmebaasi NTDC ehk Ameerika riikliku trauma-andmepanga andmetel avaldati mõni aeg tagasi väga suurel valimil – 44 000 alkoholijoobes ja 60 000 kainet vigastatut – põhinev kokkuvõttev uuring, mis näitas, et alkoholijoobes ja kainete traumaohvrite vahel ei eksisteeri erinevust ellujäämises .
"Enamik artikleid, mis on näidanud, et alkohol on kaitsva toimega, on käsitlenud positiivse tulemina elusana haiglast väljakirjutamist, kuid nende vigastatute elukvaliteet, koorem perekonnale ja kulu ühiskonnale on ellujäämise mõõdiku varjukülg.
Liikluses saadud ajuvigastuste tulemid (surm, invaliidsus, töövõimetus ja ravikulud) on globaalne koorem nii vigastatule, perekonnale kui ka ühiskonnale tervikuna ning täna puuduvad usaldatavad teaduslikud andmed, et alkohol on kuidagi kaitsev liikluses tekkinud vigastuste tulemites," võtab prof Talving teema kokku.
