Halvad ended: see 9. sajandist pärinev ruunikivi hoiatas kliimakatastroofi eest
Värske uurimus annab mõista, et ühe kuulsaima ruunikivi maailmas püstitasid tõenäoliselt viikingid, kes kartsid eelmise kliimajahtumis-kriisi kordumist Skandinaavias.
9. sajandil Rootsi kesk-lõunaosasse Vatterni järve lähedale paigaldatud Röki ruunikivisse on uuristatud kõige pikem teadaolev ruunikirjaline tekst; selle viit tahku katavad kokku rohkem kui 700 ruunimärki.
Pikka ega on arvatud, et kivi pandi püsti surnud poja mälestuseks, kuid teksti täpne tähendus on jäänud tabamatuks, kuna osa tekstist on puudu ja see on kirja pandud mitmes eri ruunikirjavormis.
Kolme Rootsi ülikooli uurijad kahtlustavad nüüd aga, et raidkirjad viitavad äärmuslikult külmade talvede perioodile, mille saabumist toona kardeti.
„Raidkiri väljendab poja surmaga seonduvat ängi ja kartust, et ees ootab aastal 536 m.a.j. alanud katastroofiga sarnane uus kliimakriis,“ kirjutavad autorid töö kokkuvõttes.
Usutavasti oli eelmise katastroofilise jahenemise põhjuseks jada vulkaanipurskeid, mis keskmisest madalamaid temperatuure esile kutsudes dramaatiliselt kliimat mõjutasid, saake hävitasid ja seega näljahäda ja väljasuremislaine kaasa tõid.
Hinnangute kohaselt vähenes Skandinaavia poolsaare rahvaarv nende mõjude tõttu vähemalt 50 protsendi võrra. Uurijad osutavad, et mälestust toonastest sündmustest võidi põlvest põlve edasi anda ja et see võis koguni mütoloogiat mõjutada.
Värske tõlgendus rajaneb mitme teadusharu esindajate harudevahelisel koostööl; uurimusse hõlmati nt keeleteadlaseid, arheolooge ja usundiajaloo uurijaid.
Mõned lõigud ruunikivil annavad mõista, et tekst viitab rohkem kui sada aastat varem peetud lahingutele. Nüüd väidavad teadlased, et jutt võib olla hoopis teist sorti lahingust — „valguse ja pimeduse, soojuse ja külma, elu ja surma vahelisest võitlusest“.
Samuti võtsid uurijad arvesse hulka teksti autori eluajal toimunud sündmuseid, mis võisid paista äärmiselt kurjakuulutavad.
„Võimas päikesetorm põhjustas taeva värvumise dramaatiliselt punaseks, põlluviljade saagikus kannatas äärmuslikult külma suve tõttu ja hiljem leidis vahetult pärast päikesetõusu aset päikesevarjatus,“ loetles Uppsala ülikooli arheoloogiaprofessor Bo Graslund hirmutavaid endeid.
