Kliimamuutus võib Maal tekitada olukorra, mis on võrreldav kolme miljoni aasta taguse äärmusliku perioodiga
(3)
Maal on minevikus olnud praegusest soojemaid perioode, nagu pliotseeniks nimetatud ajastiku vältel umbes kolm miljonit aastat tagasi. Tol ajal sulas kuni kolmandik Antarktika jääkattest, mis tõi järgnenud sajanditel kaasa merepinna (praeguste tasemetega võrreldes) kuni 20-meetrise tõusu.
Pliotseen oligi viimane periood, mille vältel süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris kerkis üle 400 miljondiku ja Maa keskmine temperatuur oli 2° C kõrgem kui tööstusrevolutsiooni-eelsel ajal.
Rohkem kui 2°C temperatuuritõus võib taas kord käivitada Antarktika laialdase sulamise ning Maa kliima võib kiiresti hakata muutuma samasuguseks kui kolm miljonit aastat tagasi.
Praeguste süsinikuemissiooni-tasemete juures haihtub järelejäänud CO₂-eelarve (1,5° C) täielikult vähem kui kaheksa ja poole aasta jooksul. Aastaks 2030 võime jõuda tagasi pliotseeni-aegsete tasemeteni. Üks kõige pakilisematest küsimustest selliste arengute puhul on, kui palju ja kui kiiresti kerkib selle tagajärjel maailmamere veetase.
Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) hiljutise eriaruande osutusel kaotavad liustikud ja pooluseid ümbritsevad jääkatted massi üha kiirenevas tempos, kuid pooluse-jääkatete, eriti Antarktika jää panust tulevikus aset leidvasse merepinna-tõusu on jätkuvalt keeruline piiritleda.
Kui inimkond jätkab süsihappegaasi paiskamist atmosfääri vastavalt praegusele trajektoorile, kujuneb maailmamere tõusu taseme mediaanväärtus (66% tõenäosusega) sajandi lõpuks 1,2 meetri võrra kõrgemaks praegusest tasemest, kusjuures välistatud pole merepinna kerkimine isegi kuni kahe meetri võrra (tõenäosusega 5%). Kuid mõistagi ei peatu kliimamuutus võluväel pärast 2100. aastat...
Kui tahame teada, kui kõrgele kerkivad ookeanid siis, kui CO₂ osakaal atmosfääris jõuab 400 miljondikuni, on pliotseeni ajastu heaks võrdlusmaterjaliks. Teadusajakirjas Nature ilmunud uuring annab mõista, et suurema osa pliotseeni-aegsest merepinna tõusust põhjustas Antarktika jääkatte sulamine.
Maa mandrite ja ookeanide geograafia ning pooluste jääkatete mõõtmed olid toona üsna samasugused kui praegu; kõige soojemal perioodil kattis Gröönimaad vaid väga väike jääkate. Maailmamere nivoo kõikus regulaarselt viie ja 25 meetri vahel.
Äärmiselt murettekitav on asjaolu, et rohkem kui 90% kliimamuutuse-tekkelisest soojusest on neeldunud ookeanidesse, suur osa sellest peamiselt Antarktika jääkatte servaga kokku puutuvasse Lõuna-Jäämerre.
Teadlased on jälginud, kuidas juba praegu kerkib mitmes paigas Antarktikat ümbritsev soe süvaookeani-vesi üles ja tungib jääkatte-õõnsustesse. Lääne-Antarktikas Amundseni mere rannikul, kus ookeani kuumenemine on olnud kõige ägedam, hõreneb ja taandub jääkate kõige kiiremini.
Kolmandik Antarktika jääkattest — jääkogus, mille sulamine kergitaks merepinda 20 meetri võrra — paikneb allpool merepinda ning seetõttu ohustab ookeani kuumenemisest johtuv laialdane lagunemine seda kõige rohkem.
Uurimus kinnitab oletust, et Antarktika jääkatte sulamise murdepunkt saabub, kui globaalsel temperatuuril lubatakse kerkida rohkem kui 2° C. See võib tähendada, et eelseisvatel sajanditel pole enam võimalik sulamisest päästa suurt osa jääkattest, mis toob kaasa rannikujoonte muutumise kogu maailmas.
