Teadlane vastab: miks on merel vahel lained ka vaikse ilmaga?
Eesti teaduste akadeemia president, mereteadlane Tarmo Soomere selgitab, miks esineb laineid ka tuulevaikse ilmaga.
Läänemerel on aegu, kui meri on täiesti vaikne ja lainekõrgus vaid paar sentimeetrit, kuid inimsilma jaoks on meri peegelsile. Need, kes on käinud ookeani randades, teavad, et sellist aega pole seal mitte kunagi – alati, päeval ja öösel, suvel ning talvel, hingab meri. Ja nagu kirjutab Karl Ristikivi – seni kuni hingab meri, sünnivad ka uued rannad. Meri hingab ka kui pole tuuleõhkugi, ei rannikul ega ka mitmesaja kilomeetri kaugusel.
Mere hingamine on tingitud pinnalainetest. Kui tuul ükskõik, kus merel pahiseb mööda veepinda, siis ega ta ei lükka lainet, nagu veemäge enda ees üles - tema patsutab, nagu kassikäppadega tasakesi veepinda. Igast patsutusest tekkiv väike häiritus peab hakkama levima lainena. See on Newtoni seadustest tulenev meie maailma struktuuri osa – igal patsutusel on tagajärg. Väikesed lainekesed liiguvad tasapisi edasi ja liituvad ning kasvavad suuremateks.
Tugevas tormis käib patsutus päris kõvasti. Kes on proovinud seista tuules, mille kiirus on 20 m/s teab, et siis tuleb end tuulele väga kõvasti vastu sirutada, ja tuul mitte ei patsuta, vaid lausa virutab. Nõnda tekivad kuskil kaugel ookeanil üsna suured lained.
Veepind tundub meile hästi lihtsa asjana, millest võime läbi astuda, millel võime ujuda ja mis kannab ka plastikprügi, kuhu iganes. Aga veepinnal on veel üks haruldane omadus - ta võimaldab igasugustel pinnalainetel levida. Need patsutused, mis on ühe korra laineks muutunud, need levivad veepinnal paremini kui elektrivool kuldjuhtmes.
Kõik lained, mis on kuskil kaugel ookeanil tekitatud, täpsemalt peaaegu kõik, jõuavad ükskord randa. Ookeanilainete jaoks ei ole vahemaa sada ning tuhat kilomeetrit mitte mingi küsimus. On täheldatud juhtusid, kui tugev torm puhub kuskil India ookeanil üles kümnemeetrised lained, mis levivad Antarktikani, peegelduvad sealt ja jõuavad Ameerika Ühendriikide rannikuni nädal ja kaks hiljem.
Selles mõttes on ookean väga kokkuhoidlik süsteem, peaaegu mitte midagi ei lähe laineenergiast kaotsi. Kõik see jõuab ükskord randa. Ja seetõttu on nii, et rand on energiatiheduselt, ehk sellepoolest kui palju sinna jõuab energiat, maailmas keskmiselt auväärsel neljandal kohal, vulkaanipursete, maavärinate ja asteroidilöökide järel.
*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid. Pop(up)teadus on projekt teadusest ning inimestest, kes seda teevad.
