Aeg kirjutada kooliõpikud ümber: Amazonase vihmametsad

Amazonase vihmametsas möllavad tulekahjud ning Brasiilia presidendi Jair Bolsonaro käpa all toimuv metsade maha raiumine on viinud olukorrani, kus tuleb hakata ümber kirjutama kooliõpikuid ning küsida päris tõsiselt, kas piirkonda saabki enam Maa kopsudeks nimetada ja mida üldse saab?

90.ndatel põhikoolis käinuna raiuti mulle loodusõpetuses pähe teadmine, et vihmametsad on maakera "kopsud" ehk et just sealt pärineb suurim osa atmosfääris olevast hapnikust. Täna ma tean, et vihmametsad tootsid mõnikümmend protsenti kogu atmosfääri hapnikust, kuid kiirekasvulised taimed ja intensiivne süsinikutsükkel tarbib suure osa sellest ära ka.

Sellegipoolest olid troopilised vihmametsad veel mõni aeg tagasi netosaldos ikkagi Maa atmosfäärist süsiniku sidujad ning mingid piirkonnad on seda endiselt. Teatud agadega on see praegu veel nii, aga ilmselt juba lähiajal, võibolla isegi sel aastal, olukord muutub.

Värsked halvad uudised

Alles hiljuti kirjutasime sellest, kuidas Aafrikas on põua ja muutunud maakasutuse tõttu tekkinud piirkonnad, mis senise süsiniku atmosfäärist sidumise asemel seda õhku paiskavad - lausa sadade miljonite autode heitmetega võrreldavas koguses.

Paralleelselt saab pea iga päev lugeda lugusid sellest, kuidas Brasiilia parem-äärmuslike vaadetega president Jair Bolsonaro on alates jaanuarist andnud rohelise tule ja kiire käigu Amazonase vihmametsade ulatuslikule maha raiumisele ja selle taga on ikka majanduslikud huvid, mis muu.

Isegi kõmu on sellest tekkinud: president vallandas agentuuri juhi, kes julges suud paotada vihmametsade hävitamise teemal.

Värskemad uudised räägivad Sao Paulo põlengutossust mustaks värvunud taevast ning sellest, et Amazonase vihmametsi sel aastal laastanud rekordilised tulekahjud ja nende suits on isegi satelliitidelt näha. Sel aastal on 84% rohkem metsatulekahjusid, kui varem, kirjutas BBC. Jaanuarist augustini on tuvastatud üle 72 000 metsatulekahju (2018 oli 40 000). Alates neljapäevast kuni tänaseni on kokku loetud 9500 tulekahju.

Ebaseaduslik raie - püsiv probleem

Amazonase vihmamets on olnud üks maailma elutähtsatest süsinikuladudest, mis on aeglustanud kliima soojenemist ning lisaks muule on see olnud koduks umbes kolmele miljonile looma- ja taimeliigile ning seal elab umbes miljon põlisasukat.

Täna raiutakse vihmametsa maha tempoga jalgpalliväljaku suurune lapp minutis, lisaks tulekahjudes hävivale hulgale. Mis puudutab metsatulekahjusid, siis osa neist on loomulikud ja süttivad kuival perioodil. Kuid toidupuudus ajendab inimesi ka tahtlikult tulekahjusid süütama, et niimoodi illegaalselt metsa hävitada ja saada juurde vaba maad loomapidamisele.

Üks asi on vahetult süsihappegaasina õhku paiskuv, seni taimestikus talletunud süsinik. Teine asi on aga sama trend, mis juba toimub Aafrikas - kogu süsinikusaldo kisub negatiivseks, sest vihmamets seob üha vähem süsihappegaasi. Juba 2005. aastal hindasid teadlased, et vihmametsade ebaseadusliku raie tõttu paiskub atmosfääri üle 25% enam süsinikdioksiidi. Täna on olukord nii halb, et põhimõtteliselt ei jaksa keegi järge hoida.

Uus päev, uus probleem

Rahvusvaheline kliimateadlaste meeskond leidis uue probleemi: muld on kurnatud ja fosforivaesus on vähendanud Amazonase vihmametsade süsinikusidumist keskmiselt poole võrra. See tähendab seda, et senised kliima projektsioonimudelid ei toimi ja täpselt ei olegi teada, kui kaua see juba nii on olnud.

Kuigi Fortegi on avaldanud artikleid sellest, kuidas taimed reageerivad kasvavale CO2 hulgale intensiivsema fotosünteesiga ja seega justkui "teevad suurema efektiivsusega tasa" kasvavat süsihappegaasi hulka, on see vaid medali üks külg.

Ökosüsteem on mitmetahulisem, kui vaid süsihappegaas, vesi ning fotosüntees. Selleks, et taimed saaksid toimida, kasvada ja püsima jääda, on vaja veel muidki väetisi. Süsihappegaasi väetiseefekt saab olla ainult ajutine, kui samal ajal ei ole piisavalt vett või muid toitaineid nagu lämmastik, fosfor, erinevad mineraalained.

Räägitud on lausa sellest, et süsihappegaasi suurema hulga poolt ergutatud taimed kurnavad maapinda, kuigi siin tuleb esialgu skeptiliseks jääda ja võtta see mõte lihtsalt teadmiseks.

Kuid seesama fosforivaesus on nüüd uus probleem, mis muudab seniseid kliimamudeleid ja mõjutab ka reaalses maailmas süsinikuringlust ja selle ning meie kõigi tulevikku.

Teisisõnu, Amazonase vihmametsade võime tulla toime kliimamuutusega ja võime siduda senisest rohkem süsihappegaasi põhineb tänaseks iganenud teadmistel ja eeldustel.

Reaalsus on see, et miljonite aastate jooksul välja kujunenud ökosüsteemis on mullas olev fosfor otsa saanud ja mis edasi saama hakkab, vajab veel täpsemat uurimist.

Optimistliku lootuse, et puud võtavad CO2 koguste kasvuga midagi ette, võib täna aga juba maha kanda, sest Amazonase vihmametsad seovad atmosfäärist vähem süsihappegaasi, kui seni arvatud.