Värske uuring: inimesed ahmivad aastas sisse uskumatu hulga mikroplaste
Toiduga sissesöödud, veega sisse joodud ning sisse hingatud mikroplasti osakeste mõju inimtervisele ei ole veel teada. Küll aga on teada, et keskmine inimene sööb aasta jooksul vähemalt 50 000 osakest mikroplaste ning sissehingatava õhuga jõuab organismi teist sama palju, kirjutas The Guardian.
Tegelik inimeste poolt keskmiselt sisse söödud-joodud plastikuosakeste arv on tõenäoliselt kordades suurem, sest ainult väikest hulka jooke ja sööke on selles kontekstis uuritud.
Teadlased tõid välja ka selle, et näiteks plastpudelitest vee joomine kasvatab inimese tarbitud plastikuosakeste hulka drastiliselt. Seega ei sõltu organismi jõudnud plastikuosakeste arv mitte üksnes toidust-joogist vaid ka paljudest tarbimisharjumustest.
Mikroskoopiliste plastikuosakeste alla neelamise mõju inimeste tervisele ei ole veel täpselt teada, kuid üsna kindel on see, et inimkehasse jõudnuna võib plastiosakestest vallanduda mürgiseid aineid. Mõned osakesed on nii väikesed, et need võivad tungida inimese kudedesse, kus võivad vallandada keha immuunreaktsioone.
Mikroplasti osakeste reostus tekib peamiselt plastikujäätmete lagunemisel, aga ka tavalisest inimtegevusest - näiteks pesupesemisest ja lihtsalt materjalide kasutuses kulumisest.
Pole üllatus, et plastikureostus on tänaseks jõudnud kõikjale üle kogu planeedi. Teadlased leiavad mikroplastikut igalt poolt, kuhu vaatavad: õhus, isegi "puhtas" mäestikuõhus, mullas, jõgedes ja ka kõige sügavamates ookeanisügavustes.
Seda loetelu võib jätkata: mikroplastikut on kraanivees ja pudelivees, mereandides ja õlles. Möödunud aastal leiti sama kraami ka inimeste väljaheiteproovides, mis tähendab vaid seda, et ka inimeste kehad on mikroplastikut täis.
Värske uuring vaatles 26 varasema mikroplastiku koguseid mõõtnud uuringu andmeid ja neid tulemusi võrreldi USA valitsuse toitumisjuhistega. Selle pinnalt arvutati, kui palju osakesi inimesed võiksid umbes alla neelata. Täiskasvanute puhul on umbes 50 000 osakest ja laste puhul umbes 40 000 osakest aastas.
Jama on aga selles, et mikroplastiku osakeste sisaldust on mõõdetud vaid vähestes toitudes ja see arvutus, mis avaldati ajakirjas Environmental Science and Technology katab ainult umbes 15 % inimese päevasest tarbitavate kalorite kogusest.
Tõenäosus, et muud toidud nagu leib, liha, piim ja isegi köögiviljad sisaldavad samuti mikroplastiku osakesi, on väga suur. Tõenäoliselt on tegelik keskmine sisse söödud mikroplastiku osakeste arv aastas loendatav sadades tuhandetes.
Üks paremini uuritud aineid selles vallas on vesi. Mitmetest uuringutest on selgunud, et pudelivees on umbes 22 korda rohkem mikroplastiku osakesi kui kraanivees keskmiselt. See tähendab, et ainult pudelivett tarbiv inimene manustab ainuüksi veega umbes 130 000 plastiosakest aastas, samal ajal kui kraanivett joov inimene neelab alla umbes 4000 osakest.
Ka see ei ole teada, mis täpselt saab mikroskoopilistest plastikuosakestest, mis inimene õhust sisse hingab. Tõenäoliselt neelab inimene need ka alla, mitte ei köhi ega aevasta kehast välja.
Plastikuosakestega kaasnevad otsesed terviseriskid ei ole veel teada, kuid häirekella löömiseks on teadlaste sõnul põhjust küll.
Mikroplastidest eralduvate kahjulike ainete hulk on suhteliselt väike võrreldes muu fooniga. Keskmises eines on näiteks miljardeid titaani dioksiidi mikroosakesi ning linnaõhus on mürgiseid saasteaineid samuti rohkem, kui mikroplastidest eraldub. Aga kahjulikke aineid eraldub, see on fakt.
Head lahendust hetkel ei ole peale ohjeldamatu plastmassikasutuse vähendamise. Ainult nii ei jõua plastmass ja selle mikroosakesed keskkonda ja toiduahela kaudu ka inimeste kehasse.
