Geoloogid California Tehnikainstituudist (CALTECH) traalisid uuesti läbi kümne aasta jooksul piirkonnas kogutud seismilised andmed ning avastasid meeletu koguse seni tähelepanuta jäänud seismilist päritolu maa värisemise sündmusi.

Võimas avastus kasvatas Lõuna-California senise 180 000 realise maavärinate kataloogi sissekannete arvu 1,8 miljoni maavärinani.

California asub seismiliselt aktiivses piirkonnas ning maavärinad ei ole seal haruldased. Just USA läänerannikul on maakoores mitmeid murranguid.

Neist tuntuim on San Andrease murrangujoon, mis jookseb kokku ligi tuhat kilomeetrit piki ookeanirannikut, muuhulgas täpselt California alt läbi.

Californias on seetõttu maavärinaid küll väga palju, aga need on suhteliselt nõrgad. Richteri skaalal mõõdetuna jäävad need tavaliselt vahemikku 1,7 ja -2,0 magnituudi.

Minimaavärinaid igale maitsele

Uue uuringu raportis on välja toodud, et keskmiselt leiab sealkandis aset üks pisike maavärin umbes iga kolme minuti tagant. Lõviosa neist alla 1 magnituudi tugevusega.

Siiani on hinnatud, et mõni maavärin toimus sealmail keskmiselt üks kord poole tunni jooksul.

Zachary Ross, uuringu juhtiv autor ütles, et väikeste maavärinate olemasolust oldi varem loomulikult teadlikud. “Probleem oli aga selles, et minimaavärinaid on muu müra ja vibratsiooni hulgast väga raske ära tunda,” ütles Ross.

Näiteks tekitavad autod ja ehitustööd mürinat ning mõõteseadmed fikseerivad ka selle. Seetõttu ei olnud kõiki väikesi maavärinaid varem korralikult kokku loetud.

USA riigiasutuse US Geological Survey andmetel ei ole maavärinad vahemikus 1,0 - 3.0 magnituudi reeglina tuntavad. Mõned siiski tunnevad ka nõrka maavärinat, kui tingimused on soodsad.

Keskmiselt üks maavärin kolme minuti tagant tähendab seda, et iga päev toimub Lõuna-Californias umbes 495 maavärinat.

Uus tehnoloogia aitas minimaavärinad üles leida

Varem piiras vajalikus mahus otsimistöö tegemist arvutite arvutusvõimsuse vähesus, aga superarvuti ja uute algoritmide abiga said Ross ja tema meeskond Lõuna-California väiksemadki maavärinad üles leida.

Selleks, et minivärinaid tuvastada, kasutasid teadlased tehnikat, mida tuntakse “malli sobitamisena” (template matching).

See tähendab, et õige signaali eristamiseks suvalisest mürast võeti eeskujuks natuke suuremad maavärinad, mida on lihtsam tuvastada.

Registreeritud suuremate maavärinate signaal andis informatsiooni, millised peaksid üldiselt olema konkreetse piirkonna maavärina signaalid.

Caltech selgitas, et kui andmete seast leiti malliga kokku sobiv lainekuju, uuriti läbi teiste lähiümbruse seismomeetrite andmed samast ajast ja vaadati, kas sama sündmus on ka mujal registreeritud.

Teadlased loodavad, et avastus loob soodsa pinnase mikromaavärinate avastamiseks mujalgi ning aitab hakata senisest paremini ette ennustama ka suuremaid maavärinaid.

CALTECHi geoloogid avaldasid oma töö tulemused 18. aprillil ajakirjas Science