Mõtlesin mitu päeva, et kuidas vastata meie vikipedistidele ja lõpuks jõudsin arusaamisele, et ei vastagi, kirjutan autoriõiguse direktiivist hoopis autori poolelt vaadatuna. Vikipedistidel on omad veendumused, mul omad ja pole mõtet vaielda, kui inimesed on oma veendumustes kindlad. Mulle meeldib väga Eleanor Roosevelti öeldu: "Tee seda, mida südames õigeks pead, sest nii või teisiti hakatakse sind kritiseerima. Sa oled halb, kui teed ja oled halb, kui ei tee."
Kõigile on selge, et Internet on tulnud selleks, et jääda. Ja inimeste ja firmade toimimine selles keskkonnas on pannud autorid täiesti teistsugusesse olukorda kui Internetieelsel ajal. Kui vanal „heal ajal“ kasutati võõrast teost reeglina ikka eelnevalt autorilt (või teda esindavalt ühingult) eelnevalt luba küsides, siis nüüd see nii ei ole, uus põlvkond usub kaljukindlalt, et Internetis autoriõiguse seadus enam ei kehti või ei peaks kehtima.
Kõige parem näide selleks on YouTube oma nn. kasutajate poolt loodud sisuga. Võetakse kas enda tehtud pildid (enamasti siiski kuskilt võrgust leitud fotod), lisatakse neile oma lemmikmuusika failid ja riputatakse see siis YouTube`i ülesse. Ja nimetatakse seda loominguks. Eks ta autoriõiguse mõtte järgi seda ju ongi, ehk tegu on tuletatud teosega. Unustatakse ära ainult see pisiasi, et selleks, et võõrastest teostest n.ö. oma teost luua, peab järgima algsete teoste autorite õigusi.
Ja ma usun, et väga paljudel autoritel polegi selle vastu väga midagi. Ehkki on ka neid autoreid, kellele ei meeldi, et näiteks nende muusika seotakse mingi suvalise tüübi kassipiltidega, mil pole selle muusikaga mingit pistmist. See oli üks näide, kindlasti oskavad lugejad seda omapoolsete näidetega täiendada. Ja nii siis lisandubki väidetavalt 360 miljonit „uut teost“ iga päev YouTube`i.
Mis on pildil valesti?
Valesti on see, et tavaliselt ei saa autor selle kasutusviisi juures tasuna suurt midagi. Ma muidugi kuulen juba hääli, et mis see autor veel tahab, ta sai ju reklaami ja levikut oma teosele, olgu sellega rahul. Paraku enamus autoreid ei ole nii leplikud. Nad tahaksid oma töö eest ka tasu saada. Ah et see on ka töö või (vt. Ivo Linna tsitaati üleval)? Jah, see on töö. Autor on loonud teose ja kulutanud selleks oma ressursse (aega, raha jne). Tal on õigus, kui mitte alati kontrollida oma teose käekäiku, siis vähemalt saada selle eest tasu.
Kas Internetis sisu pakkujad siis ei maksa? Seaduskuulekad sisupakkujad tõepoolest maksavad. Aga küsimus on selles, et kui palju. Kahjuks ei ole mul meeles selle Kanada laulukirjutaja nimi, kes ühel autorite konverentsil esinedes ütles, et kui ta ennemuistsel ajal müüs miljoni plaati, siis sai ta endale lubada keskklassi inimese elu. Nüüd kus tema teoseid lingitakse miljon korda, saab ta selle eest osta ühe suure pizza. Ja autorid usuvad, et see ei ole õiglane. Kui sisupakkujad teenivad autorite sisu pakkumise pealt sadu miljardeid, siis autoritele visatav pisku neid ei rahulda. Ja see ongi üks peamisi põhjuseid, miks autorid survestavad EL-i autoriõigust reformima.
Muidugi on ka teisi põhjuseid, aga neist olen ma juba kirjutanud ja need on seotud paljuski üldise vajadusega autoriõigust Internetiajastuga kooskõlla viia. Niisiis oleks vaja tagada autoreile õiglane tasu nende teoste kasutamise eest Internetis. Nagu ma ütlesin, ka praegu makstakse autoreile sisupakkujate poolt, kuid sellest, mida nad maksavad, läheb ca 95% plaadifirmadele, mitte autoreile. Kui me tahame, et Euroopa kultuur ja selle üks põhiväärtus - kultuuride mitmekesisus - säiliks ja me ei peaks kuulama ainult anglo-ameerika repertuaari kuuluvaid teoseid, peab Euroopa seadusandja midagi ette võtma. Muidu sureb n.ö. rahvuskeelne muusika ja filmikultuur lihtsalt välja.
Ka EAÜ ei ole totaalkontrolli poolt
Kõigel sellel ,millest ma kirjutan, pole midagi pistmist tsensuuri, sõnavabaduse ja loomevabaduse piiramisega, mille taha oponendid on end barrikadeerinud. Ma ei ole siiskohal võib-olla päris ühes liinis paljude Euroopa autorite ühingutega , aga ka mina ei ole mingi totaalse eelkontrolli poolt. Notice-and-take-down süsteem pole halb, aga see ei saa olla sellisel tasemel nagu praegu, kus 2 sekundit peale sisu mahavõtmist ilmub see kohe jälle ülesse. Siin on vaja leida mõjusam viis, kuidas see süsteem tõepoolest tõhusam oleks. Praegu see sellisel viisil tõepoolest ei toimi ja jutt autorite õiguste kaitsest on ainult suitsukatteks.
Samas ei saa mööda ega ümber vajadusest, et sisupakkujad siiski oma saidil olevast sisust ülevaadet omaksid. Ja seda on vaja selleks, et oleks võimalik nende poolt kasutatavate teoste autoritele tasu maksta. Mingit kasu pole makstavast tasust kui ei ole teada, mis teostest on juttu ja kellele seda tasu maksta. Muidugi tean ma juba ette väiteid a la see on ju teada, et autorid midagi ei saa, ahned ühingud panevad kõik enda taskusse ja autoreile jäävad tühjad pihud. See on muidugi tavaline jama, et meie tööd diskrediteerida. Vaadake meie kodulehelt üldkoosoleku materjalide alt ja te näete, kuidas asjad tasudega tegelikult on.
Võib muidugi väita, et miks neid neetud ühinguid sinna autori ja kasutaja vahele üldse vaja on. Olen nõus, ideaalses maailmas see võikski nii olla, aga hekel me ei ela veel ideaalses maailmas. Praegu tähendaks selline otse tasude maksmine seda, et igal kasutajal peaks olema oma n.ö. EAÜ kes tasusid jaotaks. Aga äkki ühel päeval me jõuame sinnamaale, mina igatahes loodan.
Koormus pole inimesel, vaid sisupakkujal
Kuid tagasi autoriõiguse direktiivi juurde. Inimesed ei saa aru, et tegelikult ei lisata koormust neile vaid sisupakkujaile. Just nende asi on tagada, et kõik lepingud õiguste osas oleksid sõlmitud, tasud makstud ja aruanded esitatud. Minu arvates (ja see on jälle minu arvamus, mitte kõigi Euroopa ühingute arvamus), et Internetis sisu pakkujaile võiks laiendada nn. extended collective licensing ehk siis laiendatud kollektiivse litsenseerimise regulatsiooni.
Selle järgi oleksid sisupakkujad, kui nad on täitnud kõik seadusest tulenevad kohustused, vabad igasuguste personaalsete võimalike nõuete eest. Ei ole ju kõik autorid mingi ühingu liikmed ja seega saaksid nad iga kell pöörduda oma nõudmistega otse sisupakkujate poole. Ja esitada oma nõudmisi. Sellist situatsiooni aitaks vältida selline laiendatud litsenseerimise süsteem. Kuulen jälle kisa, et ühingud tahavad kõik oma kätte haarata ja tahavad selleks neid seadusemuudatusi. Aga pakkuge mõni mõistlikum variant kasutajate poolt vaadatuna, mis tagaks neile toimimise kindluse. Täpsustuseks veel niipalju, et paljud muusikakirjastajad ongi juba läinud otselepingutesse sisupakkujatega, jättes ühingud vahelt välja. Teine asi on, et palju autorid sealt endale saavad.
Niipalju kui mina olen aru saanud käib töö autoriõiguse direktiiviga (ja mitme muu direktiiviga, mis ka kaudselt või otseselt autoriõigusega seotud) edasi. Midagi pole veel lukku löödud. Muidugi on seejuures palju neid, nii kasutajate poolelt kui ka lihtsal n.ö. ausaid töömehi tänavalt, kes tahaksid autoriõiguse üldse „maha võtta“. Olen üsna kindel, et kui panna üldrahvalikule hääletusele, et kas autoriõigust on üldse vaja või mitte, siis suurem osa Eesti rahvast hääletaks, et pole vaja. Vaadake jälle ülal olevat tsitaati ja mõelge, et kas tuleb tuttav ette: "Mis autorid? Mingu tööle! Mina trein iga päev mutreid ja keegi ei maksa mulle iga korra eest kui minu tehtud mutrit keeratakse!"
Nagu ma alguses kirjutasin, ei ole minu eesmärk hakata meie vikipedistidega polemiseerima. Nemad teevad ausalt oma tööd. Seejuures jäägu ka teema ajakirjandusväljaannetele antavatest õigustest vikipedistide ja härrade Luik ja Linnamäe omavahel klaarida.
Aga ikkagi ei saa ma aru, mida vikipedistid, peale selle, et neile oleks kogu sisu vabalt ja ilma tasuta kättesaadav, ikkagi tahavad. Kas seda, et EL ei teeks midagi? Või kui peaks midagi tegema seoses direktiiviga, siis mida? Mina ei pea ennast nii targaks, et EL juristde armeele nõu anda. Loodetavasti on meie vikipedistid targemad. Usun, et nii nende kui ka kõigi teiste huvi on, et Eesti ja Euroopa kultuur mitte ainult ei säiliks vaid ka edasi areneks. Ja ei lähtutaks uut regulatsiooni kehtestades „laiade masside“ nõudmisest.
Artikkel ilmus vastusena Eesti vikipedistide koostatud artiklile, mida saad lugeda SIIT.
